Ja Temal oli Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: Kuningate Kuningas ja isandate Issand. (Ilm 19:16)

Kirikuaasta viimasel pühapäeval meenutatakse lahkunuid ja mõtiskletakse igaviku üle: seda päeva nimetataksegi surnute mälestuspühaks ja igavikupühapäevaks.

Ent eeskätt mõeldakse sel päeval Temale, kes on valitseja nii elu ja surma kui ka igaviku üle. Apostel Paulus kirjutab: "Nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad Tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp, kui Ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest Tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased Tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm." (1Kr 15:22-26)

Kristus on Kuningas, Tema peab valitsema! Mitte ainult igaviku ja kõiksuse, vaid ka meie üle. Igaühe üle. Ta peab olema meie igaühe oma kuningas.

Kui Jeesus seisis raevunud rahvahulga ja Pilaatuse kohtujärje vahel, küsis maavalitseja juutidelt: "Kas ma pean teie kuninga risti lööma?""Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!" (Jh 19:15) Need karjusid talle vastu:

Mõned aastakümned hiljem tegi keiser – mitte küll sama isik, ent samasugust caesari tiitlit kandev mees –, nende linna maatasa. Ja mõned aastasajad hiljem kadusid caesarid ise ajaloo tolmu.

Kui Kristus tagasi tuleb, siis ei ole mingit võimalust Teda mitte kuningana tunnustada. Aga "oma kuningas" on Ta siis vaid neile, kes on Ta siin elus omaks tunnistanud. Seal on Ta igaviku ja kõiksuse kuningas ning kohtumõistja, kes saadab ühed ellu, teised aga igavesse karistusse (Mt 25:46).

Jumalateenistustel võib tihtipeale kuulda palveid riigitegelaste, presidendi, riigikogu, valitsuse ja ka kodukandi juhtide eest. See on hea ja õige (1Tm 2:1-3). Ometi tasub panna tähele, et kristlased, ristirahvas – Jumala rahvas, kelle kuningaks on Kristus – ei peaks palvetama nende kui "meie presidendi" või "meie valitsuse" eest, sest meil on üksainus juht ja valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kelle valitsus on igavene valitsus (Tn 4:31) ning kelle käes on vägi ja võim igavesest ajast igavesti (Ilm 7:12).

Võib juhtuda, et ka meie peame kord valima "oma kuninga" ja "meie presidendi" (või mõne caesari) vahel. Ja on päris kindel, et "meie presidendi" institutsioon nagu kogu meie riik kaob kord sinnasamma, kuhu on saanud kõik caesarid ja vägev Rooma impeerium, ent Jumala ning Tema Kristuse kuningriik püsib põlvest põlve (Tn 4:31; Ilm 11:15).