"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan." (Ilm 3:20)

See koputus võib olla väga erinev. Ja teinekord väga õrn, vaevukuuldav. Või koguni kuuldamatu.

"Sa ei ole külm ega kuum," heidab Issand ette Laodikeia kogudusele (Ilm 3:15). Võib-olla see ongi põhjuseks mitte kuulda koputust. Või mitte näha Issanda jalajälgi Tema loodus. Mitte kuulda Tema Sõna häält. Mitte märgata Tema palet oma ligimestes.

 Aga iseennast võiks inimene ju ometi näha ja kuulda. Tihtipeale tundub, et see ongi ainus, mida me veel üldse näeme ja kuuleme. Aga tegelikult?

Mõne päeva eest kitarriringis noori juhendades märkasin, et nad teevad ja tahavadki teha ... sedasama, mida mina paarkümmend ja rohkem aastat tagasi. Nimelt võimalikult kõva häält oma kitarridega. Aga kui palusin neil mängida vaikselt: osal neist ühtainsat akordi sõrmitseda, teistel lihtsalt õrnalt sõrmega üle keelte libistada, kellel alt üles, kellel ülalt alla, siis jäin vähemalt mina ise küll ühtäkki kuulatama - ja esimest korda tärkas minus tunne, et sellestki kitarriringi rühmast võib asja saada. Sest midagi jäi nagu õhku kõlama. Justkui oleks tähti taevasse puistatud. Või nagu langeksid pimedal talveõhtul imetillukesed, ent kirjeldamatult kaunid ja mitmekesised lumehelbed sinu käpikule. Nad on esmapilgul kõik ühesugused, ent erinevad ja võrratud lähemal uurimisel ... ja kuigi nad võivad kohe sulada, jäävad nad kuidagiviisi ikka alles.

Ma ei ole muidugi päris kindel, et noored kitarrihuvilised sedasama tajusid ja koos minuga kuulatama jäid. Aga kuulatada on vaja. Ka praegu, sellel hetkel. Panna korraks silmad kinni ja kuulata ... näiteks oma hingamist. Hingata sisse ... ja siis jälle välja ... Nii võib, muide, hing teinekord kinnigi jääda, kuna vaikseks jäädes me võime hingamise unustada.

Aga kui mõtleme sellele, mis hingamisel toimub ... Kuidas meie kopsud täituvad õhuga, kuidas hapnik, mille omandame, kulgeb vereringe abil kudedesse. Kuidas me tänu sellele püsime elus - ja tänu paljule muule veel. Ja kui õrn, kui habras, kui haavatav on tegelikult inimene ja tema elu.

Kuulatage oma südant! Enamus inimesi ei suuda seda kuigi pikalt teha. Kui magamajäämisel süda meie kõrvas tuksub, siis muudame tavaliselt asendit, sest tuksumise kuulmine toob meile mõttesse selle elundi imelisuse ja - taas! - hapruse.

Kuidas see on üldse võimalik, et nii keeruline organism nagu inimene, toimib? Kas me suudaksime midagi nii suurepärast ja filigraanset valmis meisterdada ning mitmekümneks aastaks käima panna?

"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan!" See on meeldetuletus ka meile isiklikult. Igaühele. Igal meie eluhetkel. Ja ükskord kostab see koputus nii tugevalt, et me ei saa seda tähele panemata jätta. Ning isegi kui teeme näo, et me ei kuulnud, tuleb uks avada - see avatakse meie eest.

Ent kõige tähtsam on Tema, kes seal seisab ja ootab, et me Tema häält kuuleksime. Et me laseksime Ta sisse, et Tema võiks meid sisse lasta - oma Isa riiki, Tema troonile (Ilm 3:21).

Et Ta võiks meie juurde sisse tulla, nii et meie kodu ja sisemus saaks Tema riigiks ning meie süda Tema aujärjeks. Et kogu meie elu oleks pidusöömaaeg koos Temaga - kui vaja, siis sõltumata sellestki, mis toimub väljaspool.

Peaasi, et meid ei leitaks leigetena (Ilm 3:16). Ja et me viimaks ometi, kasvõi hetkekski, kuulataksime ...

• Prev
• Next