Vene kirjaniku Vladimir Iljaševitši sõnul on käesoleva aasta 5. detsembril surnud patriarh Aleksius II silmapaistvaim Eestis sündinud isik. Ilmselt pole põhjust algatada selleteemalist vaidlust ega hakata koostama edetabelit. Siiski tasub meenutada veel üht õigeusuvaimulikku, kes on sündinud Eestis ja saavutanud teoloogi ning õpetajana üleilmse kuulsuse: see on 25 aastat tagasi, 13. detsembril 1983. aastal, igavikku lahkunud isa Aleksander Schmemann.

Ühel viimastest jumalateenistustest, millel Aleksander Schmemann osales - ta oli siis juba väga haige -, olla ta istunud, suutmata võidelda pisaratega, mis mööda tema palet alla voolasid. Kui liturgial osalevad vaimulikud tema poole pöördusid, ütles ta häbelikult naeratades: "See on lihtsalt nõrkusest. Minul ei ole pisarate armuandi nagu pühakutel." Selgituseks: kirikuisad on Püha Vaimu poolt kingitud pisarate andi võrrelnud ristimisega, pidades silmas seda, et Jumal uuendab inimeses oma Püha Vaimu läbi teatud viisil ristimise armu, mis saab temas "igavesse ellu voolavaks allikaks" (Jh 4:14).

Advendiaja IV pühapäev kannab nime Rorate - kastke: "Kastke, taevad, ülalt ja pilved, pange voolama õiglus! Avanegu maa, et idaneks õnnistus ja ühtlasi võrsuks õiglus! Mina, Issand, olen selle loonud." (Js 45:8) Et seda salmi seostatakse kiriku liturgias viimase jõulueelse pühapäevaga, tähendab, et siin ei nähta mitte ainult igatsust üleüldise või abstraktse õiguse ja õnnistuse järele, vaid prohvetlikku hüüet Tema järele, kes on õigus ja õnnistus.

Küllap selles hüüdes on ka pisarad. Pisarad ja kogu inimese süda ning kogu tema elu. See on see, mida me vajame, mida me ei oska võib-olla sõnades väljendada, aga mille järgi me kisendame iga oma ihupooriga. Prohvet Jesaja väljendab seda igatsust ka mujal, näiteks sõnades: "Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Js 64:1)

Ometi ei ole need mitte inimese pisarad, mis maailma lunastavad ja talle uue elu kingivad. Inimese pisarad on tähtsad, ent need on kibedad ja soolased.

Need pisarad, mis kastavad maad ja panevad idanema õnnistuse ja õiguse, tulevad Jumala südamest. Jumal kuuleb meid hüüdeid, näeb meie igatsust ja vajadusi, ent juba ammu enne, kui meie oleme hüüdnud, on Ta meid näinud, vaadanud meie peale armastuse silmadega (sest Jumal on armastus ja Tal ei olegi muid kui üksnes armastuse silmad) ning teinud otsuse meid lunastada. Iseennast meie eest ja meile andes, sest "Teda peab hüütama Immaanuel - Jumal meiega" (Js 7:14; Mt 1:23).

Pisarate and on vajalik, et võiksime Jumala Poja vastu võtta: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni." (Ap 2:38)

Viimases jutluses, mille Aleksander Schmemann pidas umbes kolm nädalat enne oma lahkumist, kõneles ta tänulikkusest ja ütles: "Igaüks, kes on võimeline tänulikkuseks, on võimeline saama päästetud."

On olemas ka tänupisarad. Kui vaatame Jumala igavesele armastusele Petlemma jõulusõimes - eks ole, needki tõusevad meie südamest silmadesse ja voolavad meie palgeid mööda ... alla? ... või igavesse ellu?

• Prev
• Next