Vaata, me tuleme Sinu juurde, sest Sina oled Issand, meie Jumal! (Jr 3:22)

Vahetevahel küsitakse minu, nagu ilmselt ka teiste vaimulike käest: «Kuidas sa jõudsid Jumala juurde?» või «Kuidas sa leidsid Jumala?»

Tegemist on äärmiselt olulise küsimusega, ent mu vastus on sel puhul enamasti kaheosaline, kusjuures esimene pool sellest võib tunduda vastamisest kõrvale põiklemisena või koguni küsimuse tagasi tõrjumisena – kuigi see ei ole minu taotlus.

Niisiis ütlen ma kõigepealt – pidades silmas küsimust «Kuidas sa jõudsid Jumala juurde?» –, et ega ma vist olegi veel päriselt Tema juurde jõudnud.

Mõtlen seda täiesti tõsiselt – ning sugugi mitte selles tähenduses, nagu hiljuti ühe Poola preestrite vennaskonna majas õhtusöögilauas kogetud toredas vestluses, kus tükk aega oodati kahe preestri järele, et üheskoos söögipalve paluda ja keha kinnitama asuda. Üks kahest puudujast jõudis viimaks kohale ning ütles hinge tõmmates teise kohta, et teda pole mõtet oodata, kuna ta «läks kohe üles» (s.t oma tuppa) – mille peale keegi ootajatest küsis silmnähtava põnevusega: «Kas otse Isakoju?»

Ei, kui ma ütlen vastuseks küsimusele «Kuidas sa jõudsid Jumala juurde?», et ega ma olegi veel päriselt Tema juurde jõudnud, siis ma ei pea silmas mitte seda, mille kohta ingliskeelses kõnepruugis kasutatakse väljendit «to meet your Maker». Ma pean silmas hoopis seda, et kuigi Jumal on igal pool, kuigi ei ole kaugel mitte ühestki meist (Ap 17:27) ning on mulle lähemal kui mina ise, võin mina omakorda olla Temast kaugemal kui kõik valgusaastad kokku.

«Valgusaastad» on siikohal päris sobiv määratlus, kui mõtleme püha Johannese sõnadele: «Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme, et meil on osadus Temaga, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt.» (1Jh 1:5-6)

Püha Augustinus ütleb, ahastavas palves Jumala poole pöördudes: «Häda, häda, milliseid astmeid mööda juhiti mind, tõe puuduse tõttu vaevlejat ja kannatajat, põrgu sügavikku, kus ma otsisin Sind, mu Jumal – tunnistan Sulle, kes Sa mulle halastasid veel siis, kui ma seda ei tunnistanud – kui ma otsisin Sind, juhindudes mitte mõistusest, mille läbi Sa tegid mind loomadest paremaks, vaid lihalikust meelest. Sina aga olid sügavamal mu sisimast ja kõrgemal mu ülimast.» (Pihtimused III, VI-11)

Ükskõik, kui kaugel võin mina olla või olla olnud Jumalast – Tema on mulle lähemal kui mina ise. Mina oma jõust Tema juurde ei saa – aga Tema on tulnud ja tuleb jätkuvalt minu juurde, ning selle eest tahan ma olla Talle kogu hingest tänulik ja loota, et Ta heidab mulle armu ka selleks, et minu tänulikkus võiks teostuda ja väljenduda sügavas ja armastavas andumuses Temale.

Mitte mina ei ole jõudnud Jumala juurde, vaid Jumal on minu juures ja tuleb minu juurde: iga kord, kui ma asetan end palves Tema ligiolusse; iga kord, kui ma lasen ennast kõnetada Tema pühal Sõnal; iga kord, kui Ta puudutab mind oma vabastava ja pühitseva väega oma imelistes sakramentides.

Samamoodi on küsimusega «Kuidas sa leidsid Jumala?» – Tema on leidnud minu, «kadunud ja hukkamõistetud inimese, ja on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast – ei mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma püha, kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga, et ma oleksin Tema oma ja elaksin Tema riigis Tema alamana ja teeniksin Teda igaveses õiguses, süütuses ja õndsuses, nõnda nagu Tema on üles tõusnud surnuist ning elab ja valitseb igavesti» (Väike Katekismus II-II).

See kõik ei tähenda, nagu oleks need küsimused – «Kuidas sa jõudsid Jumala juurde?» või «Kuidas sa leidsid Jumala?» – kuidagi valed või halvad. Nad on head juba seepärast, et nad annavad – nagu ennist näitasin – võimaluse rääkida inimese ja Jumala vahekorrast nii, nagu see on tegelikult, nagu meie kristlik usk meile õpetab.

Aga need küsimused on head ja õiged ka seetõttu, et kui Jumal on arvanud heaks meid kõnetada ja enda juurde kutsuda, siis järelikult Ta ka ootab, et me Talle vastaksime ja Tema kutset järgiksime. Jumal ju ei pea meid sõna otseses mõttes otsima, kuna Ta on kõikjal ja teab kõike. Jumal on tõepoolest nagu armastav, hea ja taktitundeline isa, kes – võime öelda: mingil kummalisel ja arusaamatul kombel ja põhjusel – ikkagi, kõigest hoolimata, usaldab oma lapsi, s.t annab neile võimaluse otsida ja leida. Kuigi ilma Tema eneseilmutuseta, ilma selleta, et Ta ise meile vastu tuleb ja meil ennast «leida» laseb, oleks igasugune otsimine mõttetu ja leidmine võimatu.

Prohvet Jeremija raamatus ütleb Jumal oma rahvale: «Pöörduge tagasi, taganenud lapsed, ma teen teid terveks teie taganemisest!» (Jr 3:22) Vahest veidi paremini on selle salmi heebreakeelses algtekstis seisev sõnademäng antud edasi meie vanimas piiblitõlkes: «Pöörge ümber teie ärrapöördud lapsed! Ma tahhan parrandada teie ärrapöörmised.»

Selleks «ärapöörmiseks» on ebajumalateenistus, mida Jumal käsitleb kui truudusemurdmist. Ja kui rahvas vastab: «Vaata, me tuleme Sinu juurde, sest Sina oled Issand, meie Jumal!», siis ei ole sugugi kindel, kas see on mõeldud kogu südamest või üksnes teesklemisi (vrd Jr 3:10).

Keegi on seda kiiret, kohest, võib-olla sügavalt läbi tunnetamata vastust võrrelnud kajaga: Jumala kutse kõlab siin tagasi nagu hõige laastatud ja mahajäetud linna varemetes müüridelt: «Tule – tule(n)-tule(n)-tule(n)… Pöördu – pöördu(n)-pöördu(n)-pöördu(n)…»

Need varemetes müürid on meie murtud südamed – loodetavasti mitte ainult murtud, vaid ka otsivad, igatsevad, janunevad südamed. Ning meie vastus … loodetavasti on seegi midagi enamat kui vaid kutse enda kaja, mille taga ei ole ei tegelikku vastust ega vastajat.

Igal juhul on kindel, et Jumal on tulnud meie juurde. Ta on meiega ja tuleb üha uuesti – meid ennast meil leida lastes leides, meid ennast meile kinkides vastu võttes, meid ennast armastuses andes võimeliseks tehes anduma ja armastama.

• Prev
• Next