Saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud (1Pt 1:15)

Mõne päeva eest rabas läänemaailma avalikkust järjekordne ränk vägivallaakt, sedapuhku Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Californias asuvas San Bernardinos.

Rünnak, mille tulemusena hukkus neliteist inimest ja oli rohkesti haavatuid, leidis aset arengupuuetega inimeste keskuses, kus toimus parajasti vastuvõtt San Bernardino maakonna tervishoiuosakonna töötajatele.

Selle sündmuse uudiskajastustest on olnud minu jaoks kõige meeldejäävamad järgmised kolm. Esiteks see, kuidas keegi teleajakirjanik avaldas napilt pärast sündmuste avalikukssaamist peaaegu mõistvalt arvamust, et rünnaku otseseks ajendiks võis olla asjaolu, et toimunud vastuvõttu ei nimetatud korrektselt mitte pidupäevapeoks (Holiday party), vaid jõulupeoks (Christmas party).

Rääkimata sellest, et taoline arvamus on lihtsalt vale – kuna tegemist oli täiesti kindlalt juba varem planeeritud ja hoolikalt ettevalmistatud aktsiooniga, mitte juhusliku, äkkvihast või solvumisest tingitud tundepurskega –, kõneleb see täiesti äraspidisest mõtteviisist, mis kipub «kristlikus läänes» paraku juba reegliks kujunema. Mõtleme näiteks kasvõi hiljutistele uudistele sellest, kuidas üks Itaalia koolijuht loobus oma koolis toimuma pidanud jõulukontserdist, et mitte solvata islamiusulistest peredest pärit lapsi. Või kuidas Norra migratsiooniamet nõudis pagulasi abistavatelt organisatsioonidelt oma ruumidest kristliku sümboolika kõrvaldamist. Või kõige krooniks: kuidas Stockholmi «piiskop» Eva Brunne tahab lasta kõrvaldada kirikust kristlikud sümbolid ja tähistada seal ka Meka suuna, et muuta kristlik pühakoda sobivaks palvepaigaks ka moslemitele.

Teine pilt, mis mulle San Bernardino veretööle mõeldes silme ette kerkib, on ülimalt kõnekas videolõik, milles oli näha kahes suunas liikuvaid inimesi: ühed eluohtlikust paigast eemale põgenemas, teised aga, vastupidi, selle suunas jooksmas. Nende viimaste all ei pea ma silmas mitte sensatsioonijanuseid ajakirjanikke, vaid oma kohustusi täitma rutanud politseinikke.

Iseenesest on see täiesti loomulik – ja mitte ainult loomulik, vaid nii see peabki olema: tsiviilelanikud on vaja tulejoonelt eemale saada, et korrakaitsjatel oleks võimalik vabalt ja tõhusalt oma tööd teha.

Teisalt aga teeb selle pildi kõnekaks asjaolu, et viimastel aastatel on vähemalt Ameerika Ühendriikides suhtumine politseinikesse muutunud üha halvemaks, peamiselt seeläbi, et neid süüdistatakse – sageli ilmselt ülekohtuselt, vahel võib-olla ka põhjendatult – liigses vägivallas.

Olgu viimasega, kuidas on – kui ükskõik kes, ka politseinik, on põhjendamatult vägivaldne, siis tuleb see kahtlemata hukka mõista –, ent ikkagi oli see pilt muljetavaldav: ühed ohu eest põgenemas, teised aga – keda ehk nii mõnigi nende esimeste hulgast on varem võib-olla korduvalt sõnas või mõttes alavääristanud – justnimelt nende esimeste kaitseks ohule vastu tõttamas.

Kolmas pilt on jätkuks teisele ning sellest veelgi kõnekam: ilmselt kellegi mobiiltelefoniga filmitud lõik sellest, kuidas politseinikud juhatavad ellujäänuid mõrvapaigast välja. Selgelt on kuulda ühe politseiniku sõnad hirmunud kannatanutele: «Try to relax, everyone, try to relax! I'll take a bullet before you do, that's for damn sure. Just be cool, OK?» – «Püüdke rahuneda, püüdke kõik rahuneda! Ma võtan kuuli vastu enne teid, see on täiesti kindel. Olge lihtsalt rahulikud, eks ole?»

Olen üsna kindel, et need ei ole lihtsalt sõnad. Jah, ka sõnadena on need äärmiselt väärtuslikud, kuna neist oli tõenäoliselt väga palju abi, et šokeeritud inimesed võisid tõepoolest vähegi rahuneda ja ennast mingilgi kombel julgena tunda. Aga, nagu öeldud, olen kindel, et see politseinik mõtles seda tõsiselt – et ta oligi valmis ennast võimaliku kuuli ja tsiviilisikust ohvri vahele asetama. Isegi juhul, kui selleks tsiviilisikuks oleks olnud keegi, kes tavaolukorras suhtub politseinikesse – ka konkreetselt temasse – üleolevalt või halvustavalt.

Neid kaadreid vaadates leidsin end imestades mõtlevat, kes ikkagi on need inimesed, kes meie nii ebakindlas ja ohte täis maailmas on valmis võtma enda peale nõnda suure vastutuse ja pühenduma sellele sageli väga tänamatule ja suuri ohvreid nõudvale ametile.

Vastus sellele küsimusele oli tegelikult neis samades kaadrites: seesama kaadri taha jäänud politseinik on küllap inspiratsiooniks väga paljudele praegu veel päris noortele poistele ja tüdrukutele, kes taolist ennastohverdavat, aga samal ajal väga tagasihoidlikku, lausa alandlikku vaprust nähes leiavad endas kutsumuse millekski samataoliseks. Ja isegi kui neist kõigist ei saa politseinikke, võib see pilt nende südamesse vajutatuna anda neile jõudu mõnes sarnases pühendumist või koguni enda ohverdamist nõudvas olukorras.

Tegelikult on see üllatav või isegi kummaline, aga jah, keset egoismile ja ohjeldamatule elunautimisele suunatud surmakultuuri, mida «kristlik lääs» ennasthävitavalt viljeleb, on siiski veel olemas päris palju isetust, valmisolekut tagasihoidlikult, isegi alandlikult oma kaasinimesi teenida, vajadusel koguni eneseandmiseni.

See on Kristuse tee. Ja just siit algab – ning saab viimaks täiuslikuks – pühadus, milleks manitseb meid Pühakiri ja kutsub meid Jumal ise.

Jumala pühadus saab meile kogetavaks seeläbi, et Jumal – kes on Püha, kes ise ongi pühadus – avab ennast, ilmutab ennast, annab ennast meile tunda, saab meie jaoks ja meie pärast avalikuks, nähtavaks, koguni käega katsutavaks, nagu kirjutab püha apostel Johannes (1Jh 1:1-2). Veelgi enam: Ta ei ole mitte ainult ennast meile tunda andnud, vaid Ta on ennast meile ja meie eest andnud.

Just sellist Jumala pühaduse, jumalanäolisuse ja -sarnasuse peegeldust võime näha nendes sõnades, mis too San Bernardino politseinik ütles oma vaiksel viisil neile, kes olid kohutatud neid tabanud vägivallast. Hoolimata sellest, milline inimene võib too politseinik muidu olla ning kas ja mida ta usub või ei usu – sellistel hetkedel tuleb kirkalt esile inimese tõeline päritolu Jumala looduna ja kutsumus Tema lunastatuna.

«Ma võtan kuuli vastu enne teid!» kinnitas politseinik hirmunud kuriteoohvritele. «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest,» ütleb Kristus (Jh 15:13) ning püha Paulus lisab: «Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused … Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest Tema vaenlased oma kurjade tegudega.» (Rm 5:8; Kl 1:21)

• Prev
• Next