Kolmas pühapäev enne paastuaega

Kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: «Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!» (Mt 20:8)

Jeesuse tähendamissõna taevariigist kui viinamäe isandast ja töölistest, kellele kõigile makstakse võrdset palka, näib olevat üsna selge.

On majaisand – kes peaks endast kujutama Jumalat. On viinamägi, mida võib mõista kirikuna (või kogu inimkonnana või terve maailmana) ja millel töötamine tähendab kõike seda, millega inimesed saavad aidata kaasa Jumalariigi levimisele siin maailmas ning kiriku heale käekäigule.

On niiöelda tasu, mille saavad kõik võrdselt ja mis ei olegi õieti tasu, vaid Jumala armuand – Tema õnnistus siin ja igavene elu tulevases maailmas.

Kõik näib olevat selge. Aga ikkagi ei lase lahti küsimus: miks nii? Miks siis, kui on käes aeg palga maksmiseks, laseb viinamäe isand kõigel sündida just sellises järjekorras.

Tal oleks ju märksa lihtsam kutsuda kõigepealt esimesena palgatud, anda neile hommikul kokkulepitud rahasumma ning nad minema saata, tehes pärast seda kõigi hiljem tööle tulnutega täpselt nii, nagu heaks arvab.

Miks ta lasi tasu välja maksta esmalt kõige viimastele?

Uue Testamendi originaaltekstides ning ka vanemates tõlgetes algavad tähendamissõnad tihtipeale sõnakesega «sest» (või «kuna» või «on ju»). See tähendab, et nad on otseseks jätkuks eelnevale. Seepärast on kahju, kui mõnes uuemas piibliväljaandes taolised – tõlkijale ilmselt ebavajalikuna tundunud – üleminekusõnad puuduvad. Nii jäävad meie ette vaid üksteisest eraldatud lõigud, millele meil on suur kiusatus anda tähendus omalt poolt, mitte uurida ega püüda välja selgitada, milline on nende sõnum tegelikkuse kontekstis.

Vahemärkusena: selles ei ole muidugi midagi uut ega üllatavat, kuna just nii on inimene vähemalt viimase paarisaja aasta jooksul üritanudki mitte ainult Jumalariigi asju, vaid kogu maailma vaadelda ja mõtestada, lahutades teineteisest selle, mida ta näeb ja mis miski tegelikult on, ning arvates, et viimane on üksnes tema enda otsustada ja määrata.

Jeesuse tähendamissõna juurde tagasi tulles: see on räägitud vastusena Peetruse küsimusele tema ja teiste temasarnaste tuleviku kohta, kes on kõik maha jätnud ja Jeesusele järgnenud (Mt 19:27).

Jeesus vastab esmalt väga julgustavalt: «Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.» (Mt 19:29), ent lisab seejärel: «Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.» (Mt 19:30)

Nüüd järgnebki meie tähendamissõna, mille avasõnade täpne tõlge võiks olla selline: «Sarnaneb ju taeva kuningriik inimesega, majaisandaga, kes läks väga varakult välja, et palgata töötegijaid oma viinamäele.» (Mt 20:1) Pärast tähendamissõna on taas kinnitus: «Just nõnda saavadki viimased esimesteks ja esimesed viimasteks.» (Mt 20:16)

Peetruse küsimusele eelneb Jeesuse kohtumine rikka noormehega, kes ei ole valmis Jeesusele järgnema, kui selle hinnaks on oma varanduse müümine ning kogu sellest saadava raha vaestele jagamine.

Peetrus ja teised jüngrid olid kohkunud, kui Jeesus võttis selle kohtumise kokku sõnadega: «Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga. Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.» (Mt 19:23-24)

Ilmselt võime kõige selle põhjal teha järelduse, et kuigi Jeesuse järgimise hinnaks peab [tihtipeale] olema kõigest muust, kõigest senisest, iseendastki loobumine – vähemalt valmisolek selleks –, siis ei anna ka see mingit inimesest endast tulenevat eelist ükskõik kelle teise ees.

Esimesed ja viimased Jumala juures ei ole – vähemalt ei pruugi olla – needsamad, kes on esimesed ja viimased inimeste silmis. Seda aga mitte – taas inimliku vaateviisiga vastanduvalt – kellegi eelistamisena või teisest enam väärtustamisena, vaid pigem nõnda, et Jumal, seeläbi, et Tema, kes on ülim väärtus, loob suhte nii esimeste kui viimastega, annab neilegi uue ja tõelise väärtuse, mis ei sõltu enam sellest, kes keegi on või kas ta on esimene või viimane.

Kahtlemata võib see olla mõistetav ka puhtloomulike analoogiate abil. Võtame appi sellesama tähendamissõna.

Meil ei ole mingit alust mõistatamiseks, millist tööd majaisanda poolt palgatud tema viinamäel tegid. Jah, ta saatis nad viinamäele, aga kuna meil pole vähimatki aimu näiteks sellest, millisel aastaajal see võis toimuda (ja küllap Jeesus ei pidanudki silmas midagi niivõrd spetsiifilist), siis me ka ei tea, milline töö viinamarjaistanduses parajasti tegemist vajas.

Vaevalt küll – kui võtta endale julgus siiski veidi fantaseerida – sai see olla viinapuude varakevadine tagasilõikamine, ilmselt ka mitte suvine lehestiku pügamine. Arvatavasti ka mitte taimede õitsemiseelne painutamine ja sidumine – kõik need tööd vajasid üsna meisterlikke oskusi, mida ei saa eeldada suvalistelt «turuvarblastelt».

Võib-olla oli tegemist kevadise mullakobestamisega või sügiseste koristustöödega – sellega saab hakkama ka vähemate teadmiste ja töökogemusega. Aga ükskõik, et jääda meie analoogia juurde: nende kõigi puhul on igal juhul tegemist vajalike töödega, mille koosmõjus sünnib ja valmib ühine väärtus – küpsed viinamarjad, millest on võimalik saada head veini.

Majaisanda jaoks olid kõik need tööd tähtsad. Ning muidugi – ja siin ulatub tegelikkus kaugemale tähendamissõna enda raamidest – see, kes annab kõigele lõpliku väärtuse ja elu, on justnimelt majaisand – Tema, kes laseb taimedel võrsuda ja õide puhkeda, kingib päikest, vett ja mullarammu vilja küpsemiseks ning annab soodsat ilma lõikuseks.

Jeesus kasutab seda tähendamissõna selleks, et Peetrusele – ja muidugi meilegi – üsna leebelt meelde tuletada: see ei ole sinu asi küsida, mis sa tasuks saad. Rääkimata sellest, et ennast teistest paremaks pidades endale neist midagi rohkemat nõuda.

Esimesena tööleasunute nördimusepahvak on tegelikult väga kujundlik, otse kreeka keeles tõlgituna: «Need viimased tegid vaid üheainsa tunni ja sina tegid nad võrdseks meiega, kes oleme kandnud päeva raskust ja palavat.» (Mt 20:12) Veidi ümber sõnastades: «Nemad tegid vaid ühe sutsu, kogu asi on olnud aga meie kanda!» Ning veelgi utreerides: «Meie oleme need, tänu kellele sul üldse on kõik see, mis sul siin on…»

Kas Peetrus võis nii mõelda? Umbes nõnda: «Jeesus, mis Sa üldse oleksid ilma meieta?» Arvatavasti siiski mitte. Mitte päris niiviisi. Loodetavasti mitte.

Aga millegipärast pidas Jeesus ikkagi vajalikuks see tähendamissõna jutustada. Ja püha Matteuse kaudu ka meile pärandada.

• Prev
• Next