Kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja Ta jüngrid olid kutsutud pulma. (Jh 2:1-2)

Viimastel aastatel on nii Eestis kui kogu maailmas räägitud väga palju abielust. Suurem osa läänemaailma poliitikuist näib olevat valinud abieluinstitutsiooni tähenduse muutmise või vähemalt avardamise tee, samal ajal üha vähem varjates, et tegelikult ei ole nende lõppeesmärgiks midagi muud kui nii senise abielumõiste kui viimaks abielu enda kaotamine.

Nii ütleb uut nn kooseluseadust toetav kodanikuaktivist Tarmo Jüristo: «Ajalooliselt on abielu sisuliselt kaubaline tehing, kus mees on subjekt ja naine objekt. Selle tõttu räägime tänaseni, et «mees võtab naise» ja «naine läheb mehele». Abielu on üldises ja levinud arusaamas tänaseni miski, mis teeb kellestki «ausa naise», mis loob eristuse, mille järgi minu tütar ja poeg (nagu ka mu õe ja ta samasoolise elukaaslase kolm ühist last) pole lihtsalt lapsed, vaid «vallaslapsed». Ja nii edasi. Ühelt poolt võiks seda ju ignoreerida, aga teisalt on mul siiski tunne, et abielludes saaksime oma kavatsustest ja tahtmistest sõltumatult osaks sellestsamast normatiivsusest, mis neid eristusi loob ja põlistab. Kooseluleping annab meile põhimõtteliselt kõik selle, mida abielust sooviksime, ilma selleta, mida me ei soovi.»

Ning ajakirjanik Manona Paris kirjutab artiklis pealkirjaga «On kuskil paraku pulmapäev»: «Abielu on ajaloo jooksul sõlmitud ebaromantilistel põhjustel, ta on väändunud võltsiks muinasjutuks, mis ei kindlusta midagi. […] Abielu on ajaloo jooksul olnud peamiselt vara- ja veresuhete reguleerimine, mida armastus pole saanud just kuigi palju solkida.»

Isegi õigeusuteoloog Tauri Tölpt väidab, et «traditsiooniline abielu mehe ja naise vahel nagu ka abielu samasoolisega või kellega tahes on kristlusele ajutine langenud maailma nähtus» ja et «traditsiooniline veresugulusel baseeruv peremudel on kristlusele samuti ajutise maailma mööduv fenomen» – rõhutades küll samas igati korrektselt, et kõige olulisem on «abielu Kristuse ja inimese vahel» ning et «igavikuline perekond väljendub […] Kristuse sõnades: «Kes iganes teeb minu Isa tahtmist taevas, see ongi minu ema, õde ja vend.»»

Küll on hea lugeda vahelduseks kirikuisa Augustinust, kes ütleb oma Johannese evangeeliumi käsitluses väga ilusasti: «Issand, tulles pulmapeole, millele Ta oli kutsutud, tahtis, lahus selle müstilisest tähendusest, meile kinnitada, et abielu on Tema enda rajatud. Sest oli ka neid, kelle kohta apostel ütles, et «nad keelavad abiellumast» [1Tm 4:3], kinnitades, et abielu on halb ja tehtud kuradi poolt. Selle vastu ütleb seesama Issand Evangeeliumis, kui Temalt küsitakse, kas mees tohib oma naise ära saata ükskõik, mis põhjusel, et see ei ole lubatud, välja arvatud abielurikkumise puhul. Oma vastuses, kui mäletate, Ta ütles: «Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu.» [Mt 19:6] Ja need, kes hästi õpetatud katoolses usus, teavad, et Jumal rajas abielu, ning nagu [mehe ja naise] ühendus on Jumalast, nii on lahutus kuradist. […] Justnimelt selleks tuli Issand, kui Teda kutsuti, pulmapeole, et kinnitada abielu sidemeid ning tuua valge ette selle sakramentaalne tähendus.»

Niisiis on püha Augustinus veendunud – ja teisiti üks Pühakirja tõsiselt võttev ristiinimene ega teoloog ei saagi –, et abielu ei ole mitte «langenud maailma nähtus», vaid Jumala enda tahe ja seadmine. Ning ka abielu püsimine on Jumala tahe.

Seda enam, et Jumal ei ole abielu rajanud mitte ainult selleks, et mehel ja naisel oleks teineteisega hea olla (vrd 1Ms 2:18-24) ja et lastel oleks koht, kus armastuses sündida ning turvaliselt ja hoituna üles kasvada – kuigi juba kõik seegi on niivõrd suur and ja müsteerium, et tõeliselt avatud südamega inimene ei suuda väsida seda imetlemast! Aga nagu öeldud, on Jumal loonud abielu millekski veel suuremaks: selle lepingu, selle ühenduse, selle armastuse märgiks ja eelmaitseks, mille Ta on meile kinkinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, kes on meie pärast saanud inimeseks, üheks meiega, end oma jumalikkuses meie inimlikkusega lahutamatult ühendades, ning ennast meie eest kuni lõpuni andnud.

Püha Paulus kirjutab: «Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest.» (Ef 5:31-32)

Püha Augustinus ütleb Kaana pulma lugu kommenteerides: «Peigmees selles pulmas, kellele öeldi: «Sa oled hoidnud hea veini praeguseni alles.», kehastab Issandat ennast. Kristus on hoidnud praeguseni alles hea veini, see on oma Evangeeliumi.»

Evangeelium seisneb selles, et Jumal ei taha jätta mitte ühtegi meist. Kuigi isegi Jeesus lubab abielulahutust juhul, kui teine pool on abielu rikkunud – see on lubatud, aga mitte kohustuslik ega isegi soovitav –, toimib Jumal ise teisiti: Ta võtab tagasi ka selle, kes on Talle truudust murdnud, Ta on alati ootamas, Ta ei jäta kellelegi kinkimast meeleparanduse ja tagasi pöördumise võimalust (suurepäraselt ja väga poeetiliselt esitatuna leiame selle tõe näiteks prohvet Hoosea raamatust).

Kui mõistame, et abielu on Jumala armastuse ja lepingu märk, siis saame aru, et selle puhul pole tegemist ei «kaubalise tehingu» ega «vara- ja veresuhete reguleerimiseks» väändunud «võltsmuinasjutuga», vaid see on kahe inimese eneseandmisest sündiv üheks saamine, millest Jumala imelise kingitusena võrsub uue elu ime. See on midagi niisugust, mida ei saagi lahutada – ilma seeläbi nii neile kahele kui enamasti ka paljudele teistele väga raskelt valu tegemata.

Kui räägime kristlikust abielust, siis see on nii Jumala armastuse märk kui ka tunnistus abikaasade usust. Usust Kristusesse ja sellesse, et kõigest hoolimata on ikkagi olemas midagi, mida ei ole võimalik enam ära lõhkuda, on olemas armastus, mis «ei hääbu kunagi» (1Kr 13:8) – Jumala armastus Kristuses Jeesuses, millest ei saa meid mitte miski lahutada (vrd Rm 8:31-39).

Jah, see on ideaal. Aga mitte ideaal kui «miski hüpoteetiliselt täiuslik», vaid ideaal kui mõiste, mis pärineb kreeka sõnast eido – ma näen, ma tean!

• Prev
• Next