Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu Tema peale, Tema toob rahvaile õiguse. (Js 42:1)

Lugesin hiljuti üht mõttearendust, milles pandi kõrvuti Astrid Lindgreni loodud raamatutegelane nimega Karlsson Katuselt, kes armastas korrata: «Rahu, ainult rahu!», ning Jeesus, kes ütles pärast surnuist ülestõusmist oma jüngritele pea samamoodi: «Rahu teile!», lisades: «Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» (Jh 20:21)

Pean tunnistama, et selline kõrvutus mõjus minu jaoks üsna sobimatuna, lausa rumalana – samal ajal aga väga iseloomulikuna praegusaja inimese mõttemaailmale ja erinevate mõistete kasutamise ning neile sisu andmise viisile.

Nagu näiteks ühes hiljutises paavst Franciscuse videopöördumises, milles ta kutsub üles palvetama maailmarahu ja religioonidevahelise dialoogi pärast. Selles videos tuuakse meie ette neli inimest: budist, juut, islamiusuline ja kristlane, kes tunnistavad esmalt oma usku, kes Buddhasse, kes Allahisse, kes Jumalasse ja kes Kristusesse. Video teises pooles ütlevad kõik neli ühtmoodi: «Ma usun armastusse!»

See on esmapilgul väga ilus sõnum – ainult: mis on armastus, milles see avaldub ja kuidas me selle leiame? Taolisi küsimusi võib esitada veelgi, ja vastused ei vii meid mitte ühes suunas, vaid paljudes; mitte kokku, vaid taas lahku…

Nii on ka kõikvõimalike teiste mõistetega – ka rahuga ja rahu soovimisega, mis pealiskaudsel vaatlemisel näib ühendavat isegi Katuse-Karlssonit ja Jeesust Kristust.

Ometi on Karlssoni ja Jeesuse isikud – ning sellest tulenevalt ka nende rahusoovid – täiesti erinevad, lausa vastupidised.

Karlsson ütleb «Rahu, ainult rahu!» siis, kui ta on keeranud kokku mõne järjekordse pahanduse või mingil kombel taas oma erakordset isekust demonstreerinud – viimane käib tema puhul käsikäes täieliku võimetusega mõista ja austada teiste inimeste tundeid. (Rõhutan siinkohal vääritimõistmise ennetamiseks, et pean nii seda kui enamust teisi Astrid Lindgreni raamatuid suurepärasteks ning armastan neid siiamaani aeg-ajalt üle lugeda – mis ei muuda minu suhtumist Katuse-Karlssonisse kui talumatult isekasse tegelasse.)

Jeesuse soovitud rahul on hoopis teistsugune tähendus. Kui Karlssoni rahusoov on mõeldud eneseõigustusena, siis Jeesuse rahu julgustab neid, kes kas kannatavad teiste põhjustatud ülekohtu all või on ahastuses omaenda kurjuse ja patu pärast. Mitte asjata ei lisa Jeesus oma rahusoovile kinnitust: «Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud.» (Jh 20:23)

Sama sõnum peitub ka enne Tema kannatamist ja surma öeldud sõnades: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!» (Jh 14:27)

Paraku kipub meie aja pilt Jeesusest pahatihti sarnanemagi rohkem tolle enesega rahuloleva propellerit seljal kandva paksukesega, kes pidas end kõiges täiesti kriitikavabalt maailma parimaks, kui evangeeliumites kirjeldatud küll alandliku ja ennast armastuses lõpuni andva, ent samal ajal väga selgesõnalise ja sirgeseljalise ning teinekord isegi karmi Jumala ja Inimese Pojaga, kes ütles: «Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed. Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.» (Mt 10:34-39)

Siit on hea minna selle juurde, millisena kujutab prohvet Jesaja tulevast Messiat oma Jumala sulase lauludes: «Tema ei kisenda ega karju, Tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära, Ta levitab ustavalt õigust.» (Js 42:2-3)

Sõna «õigus» – heebrea keeles mišpat – tõlgitakse vanemates eestikeelsetes Piiblites teisiti, sõnaga «kohus». Nii on see ka kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes, kus kasutatakse sõna krisis.

Kas pole nii, et see annab meie tekstile hoopis teistsuguse tähenduse – ja ka Messia isikule hoopis teistsuguse iseloomu: «Vaata, mu sulane, keda ma hoian, kes on mu hingele meele järgi. Ma olen pannud oma Vaimu Tema peale, et Ta viiks [täide] minu kohtu paganate üle … Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära, [aga] Ta mõistab kohut tões.»

Jah, Ta ei karju ega tõsta häält, aga see ei tee Temast pehmet kõigi meele järele olla püüdjat, rääkimata sellest, et Temast võiks saada kõikelubatavuse ja sellest tuleneva moraalse ükskõiksuse sõnumitooja.

Ta ei karju ega kisenda, aga kohut mõistab Ta nii, nagu on õige – ja selleks on Talle antud kõik meelevald nii taevas kui maa peal (Mt 28:18).

Siinkohal tasub mõtiskleda selle üle, mida üteldakse jumaliku kohtu kohta püha Johannese evangeeliumis. Esmapilgul näib seal olevat lausa vastuolu: Jeesus kinnitab, et Jumal ei ole läkitanud Teda maailma üle kohut mõistma (Jh 3:17), veidi hiljem aga ütleb: «Tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte, et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on Tema läkitanud.» (Jh 5:22-23)

Vastuolu ei ole, kuna Kristuse kohus teostub Tema enda isikus: Ta on «seatud languseks ja tõusuks paljudele» (Lk 2:34)– ning Tema ennastandev armastus (vrd Jh 3:16-17) mõistab inimesed selle vastuvõtmise või tagasilükkamise järgi kas vabaks või hukka. Tema ise ongi kohus – krisis –, mis teeb «ilmsiks paljude südamete mõtted» (Lk 2:35).

Prohvet Jesaja ütleb Messia kohta veel: «Tema ei nõrke ega murdu, kuni Ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad Tema õpetust.» (Js 42:4) Siin on jälle seesama mišpat – «kohus». Aga siin on veel üks oluline mõiste, mis on paraku eestikeelses tekstis kaduma läinud: saared ootavad Tema toorat – Tema Seadust.

Jah, kõik ootavad, kogu maailm ootab Jumala Seadust, selle ilmsikssaamist, selle teostumist Temas, kes on Seaduse lõppeesmärk «õiguseks igaühele, kes usub» (Rm 10:4) – Kristuses, meie Issandas ja Õnnistegijas.

• Prev
• Next