Laulge Issandale uus laul! (Ps 98:1)

Kuigi Cantate pühapäeva nimilauluks on psalm 98, tasub vaadata ka veidi eespool seisvat 96. psalmi, mis kutsub meid samuti Issandale uut laulu laulma ning maalib tervikliku pildi sellest, milline peaks olema ristiinimese elu. Sest uus laul, millega me Jumalat kiidame, on eelkõige uus elu. "Me kiidame Jumalat oma eluga, see tähendab oma heade tegude kaudu," kinnitab oma psalmikommentaaris ka 5. sajandil elanud munk ja kirikuisa Arnobius Noorem.

Siiski ei tohiks Jumala kiitmist ja Tema au ning armu andmist piirata ainult heade tegude ja vaga eluga, sest eriti tänapäeval ja meie ühiskonnas on möödapääsmatult oluline ka sõnatunnistus.

"Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm! Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Jutustage paganate seas Tema au, Tema imeasju kõigi rahvaste seas!"

Laulge, kiitke ja kuulutage! Kellele? Paganatele, kõigile rahvastele. Kõigile inimestele.

Ja mida teeme meie? Hoiame oma suu kinni ning teeme näo, nagu tuleks paganaid tikutulega taga otsida, selle asemel, et jagada meid ümbritsevatele inimestele mitte lihtsalt midagi, mis on kõigest kõige väärtuslikum, vaid midagi, mida iga inimene tingimusetult vajab.

Kui palju on meie ümber neid, kes on määratud hukkuma lihtsalt sellepärast, et meil ei ole julgust rääkida Jumalast, jutustada Tema imeasju? Ei ole julgust või ei tule see meile lihtsalt meelde ...

Muidugi ei ole kerge kellelegi öelda, et "Issand on suur ja väga kiidetav" ning "kardetavam kui kõik muud jumalad". Ja et kõik "teiste rahvaste jumalad on ebajumalad". Kõlab üsna ebapopulaarselt, poliitilisest korrektsusest rääkimata. Aga see on tõde – ja taoline tõde, mida me ei tohi jätta oma teada, sest muidu mõistavad meie üle kohut apostel Pauluse sõnad, mis ta kõneles Efesoses kogudusevanematega hüvasti jättes: "Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." (Ap 20:26-17)

Muuhulgas juhatab 96. psalm meid järgmiselt: "Andke Issandale Tema nime au, tooge annetusi ja tulge Tema õuedesse!" Mis on see muud kui kutse jumalateenistusele ning meeldetuletus, et meil kõigil on oluline osa selles, et oleksid olemas kõik vahendid Evangeeliumi kuulutamiseks. Muide, tähelepanuta ei tohiks jätta ka seda, et meid manitsetakse kummardama "Issandat pühas ehtes" – see on kõnekaks kontrastiks levinud arusaamale, mille kohaselt vanal ajal tähtsaks peetud "pühapäevariideid" käsitletakse kui möödaniku igandit, millest Jumalal ei ole sooja ega külma ja millest meiegi seetõttu ei peaks hoolima. Küsimus ei ole aga mitte niivõrd pühapäevariietes, vaid seesmises hoiakus, millega me astume Jumala palge ette – ja me ei saa sinna midagi parata: meie välised hoiakud kajastavad suurel määral seda, mis toimub meie sees. Mõelgem vaid sellele, mismoodi me valmistume kohtumiseks armastatud või austatud inimesega.

"Öelge paganate seas: Issand on kuningas! Tema mõistab rahvastele õiglast kohut. Ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses."

See kõlab nagu usutunnistus: "Sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle!" Meie sõnum on rõõmusõnum, aga selles peitub ka hoiatus. Meie uus laul peab olema kiituse- ja rõõmulaul, aga samal ajal on see meie jaoks kohustus: nii nagu meile on antud teada kõik vajalik õndsakssaamiseks, peame meiegi minema ja Evangeeliumi kuulutades jäävat vilja kandma (Jh 15:15-16). Nii nagu Jumal on meid armastanud ja meile oma Pojas igavese elu sõnumi saatnud (vrd Jh 1:18), peame meiegi armastuses päästesõnumit jagama. See ongi meie uus laul.

• Prev
• Next