"Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand." (Mk 2:27-28)

"Teen, mida tahan, ja mida ma teen, see pole kellegi asi!" Aeg-ajalt tuleb selline trotslik mõte südamesse – mitte ainult teismelistel, vaid täitsa täismeestelgi. Miks me peaksime üldse hoolima sellest, mida teised arvavad või ei arva, millest nad hoolivad või millest mitte?

"Sa kuulud peaaegu vaid teistele, su ümber normaalsustest tabad. Tule minuga, hakkame enesteks, et olla võiks täiesti vabad." Kui palju kordi olen minagi neid sõnu laulnud ja tundnud, kuidas ma tahaksin visata maailmale näkku kõik tema piirid ja piirangud, nõuded ja nõudmised, normid ja normaalsuse. Aga mis jääks siis järgi?

"Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda ... Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene." (Mt 12:43.45)

Selle maailma normid võivad olla tihtipeale mõttetud – või mitte ainult mõttetud, vaid lausa kurjad, patused, inimväärikust alandavad ja Jumalat teotavad. Isegi need, mida peame parimaiks (keegi pakkus sõna "demokraatia" asemele paremini sobiva "demonokraatia"). Seni, kuni maailm ei nõua meilt endilt kurja heakskiitmist, rääkimata selle tegemisest või Jumala teotamisest, on ehk parem tema normidele alluda (ja head tehes kurja kannatada – vrd 1Pt 2:18jj; 3:13jj), ent kindlasti on olemas piir, millest kaugemale taganemine tähendab koostööd kurjaga. Kas sellest aru saamine ja vastavalt toimimine on aga täpselt samastatav eespool kirjeldatud protestimeelsusega, ei ole sugugi kindel. Pigem kipub seal nähtavaks saama seesama vana madu, keda kirikuisad peavad mitte ainult saatana, vaid ka igasuguse "maise tarkuse" kehastuseks (vrd Jk 14:15).

Aga kuidas on siis Jeesuse sõnadega hingamispäevast ja inimesest? Kas Ta ei ütle mitte justnimelt seda, et igaüks ise teab ja otsustab, mis on (talle) hea ja õige?

Umbes nii väidab ühes 2003. aastal Euroopa Kirikute Konverentsi täiskogul peetud jutluses šveitsi pastor Isabelle Graesslé: "Hava (Eeva) mõistab ... võib-olla pidi ta seda, mida ta aias tegi, tõepoolest tegema, et Eedenist välja pääseda ja maailma eest hoolitseda. Ta pidi sööma hea ja kurja tundmise puust, et saada täiskasvanuks ja teadlikult kõnelda." Ainult et sellisel juhul ei ole too vaene, kirikuisade poolt valesti mõistetud madu seal paradiisiaias mitte saatan, vaid ... Stopp: „Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks." (Lk 12:10)

Jeesus ei õpeta, et igaüks võib teha, mida tahab – peaasi, et tal oleks "õige" arusaamine Jumalast (ja Evangeeliumist). Issand ütleb prohvet Jesaja kaudu selgelt, et Ta "ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu" (Js 1:13), ja püha Paulus manitseb meid mitte tegema "vabadusest õigustust lihalikule loomusele" (Gl 5:13).

Hingamispäeva isand on Inimese Poeg – ja see ei tähenda mitte iga inimest, vaid ainult Teda, kes on ühtaegu nii inimene kui Jumal ning just seetõttu hingamispäeva ja kõige muu Isand. Kui Ta ütleb, et hingamispäev on loodud – et Ta on hingamispäeva loonud – inimese jaoks, siis see ei tähenda, et inimene võiks ise otsustada, kas, mis ja kuidas, vaid et Tema on see, kelle peale tuleb vaadata, kellelt tuleb küsida ja kellest tuleb eeskuju võtta. Kõik, mida Ta teeb, on kehastunud armastus iga inimhinge päästmiseks – just selleks peame ka meie tarvitama iga oma elupäeva, olgu see siis nädala esimene, teine, viies või seitsmes. Iga päev on oluline – see sai mulle selgeks, kui matsin ühel ja samal päeval nii 85- ja 80-aastase vanainimese kui ka vaid 8 päeva elanud pisikese tüdruku.

Jumal on valmistanud hingamispäeva meie pärast. Küllap mingil kombel oleme aga meiegi valmistatud hingamispäeva tarvis: "Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb Tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse!" (Hb 4:9-11) Inimese Poeg, meie Õnnistegija, on ka selle hingamise Isand – Tema, kes on andnud end armastusest meie eest, et võiksime koos Temaga elada ja hingata igavesti.

• Prev
• Next