Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks. (Mt 6:14-15)

Ühes raadiosaates loeti ette kiri tütrelt, kes oli hiljuti matnud oma isa. Isa, kellega ta ei olnud aastaid suhelnud, kuna too oli talle vähemalt tema arvates ülekohut teinud , nii et pärast üht järjekordset tüli lõi tütar ukse pauguga kinni ja lahkus jäädavalt. Kolis koguni teise linna. Isa püüdis temaga korduvalt ühendust võtta, kuid tütar ei avanud tema kirju ning katkestas tema telefonikõned.

Pärast isa surma leidis tütar paberilehe, kuhu isa oli kirjutanud: "Anna mulle andeks, ma armastan Sind nii väga!" Nüüd ei leidnud tütar enam hingerahu, kuna ta teadis, et oli jätnud kasutamata võimaluse isale andestada. Ta ei olnud kogu selle aja, mil ta isaga ei suhelnud, mõelnud, et ühel hetkel saab aeg lihtsalt otsa. Teatud mõttes oli isa olnud tema kõrval, tema jaoks olemas ka siis, kui ta ei tahtnud temaga tegemist teha – nüüd aga, kui ta nii väga tahaks isale öelda, et ka tema armastab teda ja just armastus oligi pannud ta nii jõuliselt reageerima, isa kirju põletama ning telefonikõnesid katkestama, nüüd ei ole tal selle ütlemiseks enam võimalust.

Mingil kombel on see pilt või eelmaitse põrgust: sa tead, mida sa peaksid või oleksid pidanud tegema, sa mõistad ja kahetsed – aga sa oled võimetu miskit muutma. Keegi on öelnud, et see tuli, mis meid põrgus kõrvetab, on Jumala armastus: inimene näeb ja kogeb, et see on tõeline, ennastandev ja -unustav armastus, aga ta ei ole võimeline seda vastu võtma ega sellele vastama.

Andmata andestus, lepitamata leppimatus – see on põrgutuli, mis piinab inimest seesmiselt ega luba tal uskuda, et temagi on lepitatud ning talle on andeks antud. See ei lahuta meid üksnes inimestest, vaid ka Jumalast.

Teine tütar, kellega hiljuti vestlesin, on matnud oma ema ning põetab nüüd suremas haiget isa. Isa on elu jooksul põhjustanud palju valu nii emale kui tütrele – oma hoolimatuse ja isekusega. Nüüd püüab tütar juhtida teda mõistmisele ja meeleparandusele, pannes teda samamoodi kannatama, nagu kannatas kord ema. Aga tütar tunneb südames, et tegelikult ta ei toimi õigesti – seepärast ta tuligi oma hingevalu välja valama ja nõu küsima. Kas kurjaga on võimalik kurjast võitu saada? Peltsebuliga Peltsebuli välja ajada?

Kui isa peaks sellises olukorras – nii iseenda kui tütre praeguse hingeseisundi juures – surema, siis lisanduks valu valu peale. Mitte enam ainult valu ema, vaid ka isa kannatuste pärast – ja leppimatuse ning andestamatusega iseenda hinge tekitatud haavadest.

Jumal ei taha laduda meile valu valu peale. Kui Tema  meie ülekohut meeles peaks, siis hääbuksime ja närtsiksime nagu puulehed külmas ning tuul kannaks meid olematusse (Js 64:5-6). Siis saaks meie püha koda tuleroaks ja – küllap oleme seda oma lähisuhetes isegi kogenud - varemeis oleks kõik, mis on meile kallis (Js 64:10).

Jumal annab meile valu asemel armu armu peale (Jh 1:16) – oma Pojas, kes on saanud meile õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks (1Kr 1:30) ning kelle läbi Ta täidab meidki õiguse viljaga (Fl 1:11). Ent üksnes siis, kui oleme valmis Temalt saadud armu jagama ning lepituses elama.

"Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks." Kui me arvame, et meil on õigus pidada meeles teiste eksimusi, et meie õigus on elada andestamatuses ja leppimatuses, siis ei ole meie õigus väärt mitte midagi. Siis on see määrdunud riide sarnane (Js 64:5) ja meie ise mitte elu, vaid surma teenistuses.

Jumal annab meile Jeesuses Kristuses oma armu justkui avansina – armusaanul on aga kaks võimalust: kas Jumala arm saab tema kaudu avalikuks ja kogetavaks ka teistele tema ümber või muutub tema sees teda põletavaks tuleks. Andestus toimib andestusena ja armastuse armastusena üksnes jagamise kaudu.

• Prev
• Next