Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. (Tn 12:3)

"Eesti otsib superstaari" – niisugust nime kannab juba mitu aastat eetris olnud populaarne telesaade. "Euroopa otsib superstaari," väitsid ajalehepealkirjad möödunud nädalal, pidades silmas Euroopa Ülemkogu eesistuja (rahvasuus tuntud kui Euroopa Liidu president) ning "välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja" ehk euroliidu välisministri otsimist ja nimetamist.

Staare tunneme mitmesuguseid. Seltsimees Brežnev olla kord öelnud: "Ja ne star, ja superstar!", ning omast kohast oli tal kindlasti õigus.

Staar on eesti keeles teadagi täht. Inimestest kui staaridest või tähtedest rääkides peetakse tõenäoliselt enamasti silmas tähtede omadust särada või hiilata, silma paista, ühesõnaga tähesära.

Lähemalt järele mõeldes paneb see küsima, mis on täht iseeneses. Kas sära ja hiilgus on see, mis teeb tähest tähe? Kas siis, kui taevas on pilves, tähti ei olegi? Inimtähtede puhul: kas neis peitub mingi väärtus ka siis, kui neid ei nähta ega kummardata (muide, kui juba kummardamisest juttu tuli, siis tasub vast meenutada, et selle ülalnimetatud superstaari-saate eeskujuks on briti telešõu "Pop Idol" ehk "Pop-ebajumal" või veelgi paremini kõlav "Pop-puuslik").

Aga ikkagi: kas inimene, keda nimetatakse staariks või täheks, on midagi väärt üksnes siis ja senikaua, kui ta särab? Ja kas kellegi või millegi teeb täheks üksnes see, et ta särab ja hiilgab – väliselt muidugi?

Pühakiri suhtub tähtedesse imetlusega, sest nad kõnelevad Jumala loodu suurusest või koguni mõõtmatusest. Aga samal ajal kõneldakse tähtedest väga kainelt ja ilma kartuseta, isegi ilma liigse aukartuseta, sest kõigest oma vägevusest ja imelisusest hoolimata on nad ikkagi Jumala loodud. Nad ei ole jumalad.

See, et nad on Jumala loodud, teeb nad ainulaadseiks ja hindamatult väärtuslikeks – nii taeva- kui ka inimtähed. Aga see tähendab ka seda, et oma väärtuse saavad nad justnimelt Jumalalt, kes on nad teinud, ja kindlasti ka sellelt ülesandelt või otstarbelt, mille Jumal on neile andnud – ning eesmärgilt, mille tarvis Jumal on nad loonud.

Tähtede ja kõigi taevakehade oluliseks ülesandeks – nii ütleb Piibel – on näidata aega, heita valgust maa peale, teha võimalikuks valguse eristamine pimedusest (1Ms 1:14-18). Kindlasti on Jumala tahtmine seegi, et taevatähed näitaksid inimestele teed ja hoiaksid neid eksimast. Prohvet Jeremija on kirjutanud: "Päike, kuu ja tähed, mis paistavad ja on läkitatud kasu tooma, on sõnakuulelikud." (Brk 6:59).

Seal, kus pühakiri võrdleb inimesi tähtedega, peetakse silmas just neid vajalikke ning ligimeste kasuks antud omadusi. Püha Paulus manitseb meid, et me oleksime "laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas" (Fl 2:15).

Kristlaste usk on, et Kristus, kes on meie eest kannatanud ja surnud, surnuist ülest tõusnud ja taevasse läinud ning seal Isa paremale käele istunud, tuleb tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Püha Johannese nägemuses viimsest kohtust on kesksel kohal see, et "surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi" (Ilm 20:12). Sedasama kinnitab Issand ise (Jh 5:29), kusjuures Ta selgitab ka lähemalt, millistest kriteeriumitest Tema kohtumõistmine lähtub: juttu ei ole mitte inimeste tehtud halbadest, vaid tegemata jäetud headest tegudest (Mt 25:31-46).

Jeesuse tähendamissõna suurest kohtupäevast on inspireerinud kirikut kõnelema  näljaste toitmisest, januste jootmisest, alastiolijate katmisest, kodutute vastuvõtmisest, haigete eest hoolitsemisest ja vangide trööstimisest kui peamistest kristlikest halastustegudest. Jeesuse nimetatud kuuele on lisatud veel üks,  tõenäoliselt Vana Testamendi Toobiti eeskujul: surnute matmine. Nende ihulike halastustegude kõrval peab kiriku pärimus tähtsaks ka seitset vaimulikku halastustegu: patuste õigele teele juhatamine, mitteteadlike õpetamine, kahtlejaile nõuandmine, kurbade lohutamine, ülekohtu kannatlik talumine, solvajaile heameelne andestamine ning kõigi oma kaasinimeste eest palvetamine.

Kõik need halastusteod on olulised nii oma vahetu otstarbe poolest kui ka seetõttu, et need on justnimelt asjad, mille kaudu meil on võimalus olla oma kaasinimestele neile teed näitavaiks ja valgust pimedusest eristada aitavaiks taevatähtedeks. Justnimelt taeva tähtedeks – nii, nagu vanarahvas kõnetas kaasinimest temas Jumala loodut nähes: "Tere, jumalime!"

Tuleb välja, et igaüks meist võib olla täht. Polegi vaja otsida – ei Eesti ega Euroopa mastaabis. Kuigi Piibel kõneleb omal kombel ka "superstaaridest" ja "pop-puuslikest": "Sina ütlesid oma südames: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje."" (Js 14:13) – mis sellest kõigest välja võib tulla, sellest saab lugeda nii prohvet Jesaja raamatust kui kogu pühakirjast.

• Prev
• Next