Ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. (Ho 2:21)

Baieris sündinud juudi päritolu neuroloog ja psühhiaater Karl Stern, kellest pärast noorepõlve ateistlikke otsinguid sai natsidiktatuuri ajal esmalt ortodoksne juut ning 1943. aastal, mil ta lasi end ristida, kristlane, kirjutab teoses "Tulesammas" (Pillar of Fire) inimliku kurjuse üle arutledes: "Tõeliselt kurjad inimesed jäävad pigem Jumala Seaduse alla ja ütlevad: "Ma lähen põrgusse, kuid ma olen selle ära teeninud ja ma kavatsengi sinna minna ja sa ei saa midagi selle vastu teha!" Kuid see, mida nad ei suuda üleüldse taluda, on, kui Jumal ütleb: "Ei, ma halastan sinu peale. Ma näitan sulle oma armu." Seepeale vihkavad nad Jumalat lausa metsikult."

Just seda Jumal teeb: Ta ütleb inimestele, meile kõigile, et Ta ei taha meid hävitada, endast eemale tõugata, meid oma raevuga üle valada, vaid Ta tahab meie peale halastada, meile oma armu, oma armastust näidata. Hoosea raamat Vanas Testamendis on üks ilmekamaid näiteid selle kohta – ja ühtlasi üks traagilisemaid lugusid inimsaatusest.

Suurepärane eesti kirjanik Ain Kalmus räägib Hooseast oma romaanis "Prohvet", kujutades prohvet Hooseat õrnahingelise ning kõiges täiust igatseva ja otsiva inimesena, kelle eluõnn ja -traagika on selles, et ta ei häbene avada oma südant tingimusetus armastuses naisele, kes – vähemalt "üldinimlike arusaamade" järgi – ei ole seda väärt. Prohvet peab Jumala käsul abielluma hooraga, kes sünnitab talle küll lapsed, ent jätkab abielurikkumist. Seaduse järgi oleks tulnud abielurikkujast naine (ning mees või mehed, kellega ta abielu rikkus) surmata (3Ms 20:10; 5Ms 22:22). Jumal ei nõua Hoosea naisele taolist karistust, vaid käsib prohvetil oma naine minna lasta. Veelgi enam, Jumal käsib Hooseal abielu rikkunud ja minema saadetud naine tagasi võtta, kuigi see oli Moosese Seadusega keelatud (vrd 5Ms 24:1-4).

Hoosea prohvetikuulutuseks ongi eeskätt tema elu, mitte pelgalt tema sõnad. Selle kuulutuse kohaselt on Jumala rahvas võrreldav hooranaisega, keda Jumal on armastanud, kellele ta on avanud kogu oma hinge ja südame ning kelle Tema rahvas on hüljanud. Ta on lasknud truudusetul rahval minna – armastuse pärast –, öeldes: "Olgu, kui sa ei taha olla minu rahvas, siis ära ole!" (vrd Ho 1:9 – Lo-Ammi) Ta justkui annab rahva vabaks – tulemuseks on muidugi see, et rahvas jääb ilma ka Tema kaitsest ja halastusest (vrd Ho 1:6 – Lo-Ruhama), aga Ta ei saa teisiti ... armastuse pärast!

Ning muidugi on Jumal valmis tegema seda, mida Ta nõuab prohvetilt: Ta on valmis oma kihlatu, oma rahva kohe tagasi võtma, selsamal silmapilgul, mil rahvas pöördub Tema poole ja on valmis end Tema armastusest haarata, emmata laskma. Nagu Jeesuse jutustatud tähendamisloos: "Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud." (Lk 15:20)

Küsimus on selles, kas Jumala rahvas on valmis taas olema Tema rahvas. Kas meie, tundes ära oma kurjuse ja taganemise, oleme nõus oma pead painutama, et Ta võiks meie peale halastada, ja ennast Tema armu alla alandama? Või nõuame oma õigust, toogu see siis meile, mis toob – just nii, nagu ütleb Karl Stern tõeliselt paadunud südamete üle arutledes. Kas Jumala armastus äratab meis kahetsuse ja vastuarmastuse või süütab meis veelgi metsikuma viha ja raevukama vastupanu Tema suhtes, kes on meist nii palju üle, et me lihtsalt ei suuda seda taluda? On tõsi, et Jumala armastus on tuli, mis võib meidki muuta lõõmavaks armastuseleegiks ... või meid tuhaks põletada ...

Me peame tegema oma valiku. Jeesus iseloomustab inimeste reaktsioone Tema tagasitulekul järgmiselt: "Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses ... Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!" (Lk 21:26.28) Kummal viisil reageerime meie?

Võiks arvata, et valiku tegemisel aitab meid teadmine, et meid "pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga ..., vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega" (1Pt 1:18-19), ent Karl Sterni hoiatavat mõttekäiku silmas pidades võib-olla ka vastupidi.

Tänu Jumalale on Tema seisukoht ja tõotus kõikumatu: "Ma halastan Lo-Ruhama peale ja ütlen Lo-Ammile: "Sina oled minu rahvas!"" (Ho 2:25; vrd 1Pt 2:10)

• Prev
• Next