Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? (Mt 11:7-8)

Küsisin ühe kirikut külastanud lasteaiarühma käest, kes neist on varem meie kirikus käinud. Paarikümnest lapsest tõstis käe kaks. Küsisin, kes on mõnes teises kirikus käinud – ei tõusnud mitte ühtegi kätt. Üks lastest – nad kõik olid 6-aastased peale kahe veidi vanema – ütles, et tema ema ja isa on selles kirikus abiellunud. See ei olnud kumbki neist kahest varem kirikus käinud lapsest. Mind pani see mõtlema: kuidas on võimalik, et laps, kelle vanemad on meie kirikus laulatatud, ei ole mitte kunagi kirikus käinud? Kuidas on võimalik, et vanemad, kelle abielu on laulatatud, et ole mitte kordagi oma last kirikusse toonud? Tuleb välja, et see on võimalik.

Võib-olla nad elavad nii kaugel, kuskil üksikus metsanurgas, et neil lihtsalt ei ole võimalik kunagi kirikusse tulla ... Aga ei, unustasin: nende laps käib ju Pärnu külje all lasteaias ... Nojah, ju siis on mingid muud põhjused. Tore, et see laps lõpuks – tänu oma lasteaiakasvatajatele – kirikusse jõudis. Ja muidugi on tore seegi, et tema vanemad alustasid oma abielu Jumala õnnistuse palumisega. Kui ainult ...

"Mida te tahtsite näha, kui läksite välja?" küsib Jeesus oma rahvalt. Ta peab silmas seda, kui tohutud rahvahulgad kogunesid Jordani jõe äärde, et näha ja kuulda suurt prohvetit, Ristija Johannest. Mis on see, mis paneb inimesed tegutsema? Jeesus ironiseerib nende üle, küsides, kas nad läksid kõrbe selleks, et näha tuules kõikuvat roogu või leida metsikus ning mahajäetud paigas peende ja pehmesse rüüsse riietatud inimest. Või tõepoolest suurt prohvetit – aga mitte selleks, et kuulda tema suust Jumala elavat ning igaüht konkreetselt ja otse südamesse tabavat sõna, vaid üksnes sensatsioonihimust. Selleks, et näha ja kogeda midagi "erilist".

Ameerika luterlik pastor Ken Klaus arutleb selle üle, millise vastuvõtu Ristija Johannes leiaks tänapäeva (lääne) ühiskonnas: "Päris kindel, et uudisajakirjandus annaks talle mõningase kajastuse. Nad kohtleksid teda mõnda aega nagu mingit teisejärgulist tsirkusenumbrit. Kaamelinahka rõivastatuna pälviks ta ühelt poolt moetööstuse aplausi ja samal ajal halvakspanu neilt, kes usuvad, et ka loomad on inimesed. Rohutirtsude ja metsmee söömine tooks talle kriitikat ja tunnustust." Ja ilmselt see olekski kõik ... Ken Klaus jätkab: "Kui sa paneksid ta raadiosse või televisiooni, siis ma ei usu, et võtaks väga kaua aega, kuni inimesed vahetaksid kanalit. Tänapäeval on need jutlustajad, kes müüvad, need, kes iialgi ei maini ei pärispattu, teopatte ega meie vajadust meelt parandada."

On üsna tõenäoline, et Ristija Johannese populaarsus ei rajanenud tema sõnumil, vaid tema veidral väljanägemisel ja eluviisil. Kuigi tuleb tunnistada, et vähemalt mõnede inimeste puhul õnnestus tal tungida nende südameni. Evangeelium kõneleb koguni tölneritest ja sõjameestest, kes tulevad Jeesuse juurde siira ja tungiva küsimusega, mida nad peavad tegema, et nende elu muutuks ja nad võiksid selle kujundada Jumala tahtele vastavaks (Lk 3:10-14). Siiski: võib-olla ei oleks öelda, et "koguni tölnerid ja sõjamehed" tulid Johannese sõnade mõjul meeleparandusele, vaid pigem, et seda tegid just tölnerid ja sõjamehed, sest oli ka neid, kes ei taibanud teha muud kui vaid pärida, kes Johannes on (Jh 1:19 jj) ning südames loota, et ehk tal on anda midagi veel, midagi "enamat" kui paljad sõnad (vrd Lk 3:15; Jh 1:25).

Mis oli see, mis tõi kõik need inimesed Ristija Johannese juurde? Mis on see, mis toob inimesed kirikusse? Kuigi selle üle arutlemine võib olla teinekord "metoodiliselt" õige, on võib-olla veelgi õigem vaadata Ristija Johannese peale ning õppida temalt, kuidas püüda mitte ainult olla inimeste jaoks atraktiivne ja huvitav (sest seda Ristija vähemalt alguses kindlasti oli), vaid lihtsalt teha seda, milleks Jumal on meid läkitanud. Ning kuulutada inimestele seda, mida neil on tarvis kuulda.

Püha Paulus ütleb: "Majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut." (1Kr 4:2-3) See tähendab, et me vastutame ja peame olema ustavad eeskätt Jumala ees – sõltumata sellest, mida inimesed meist arvavad (või kui nad meist ka üldse midagi ei arva).

Oleks meil alati ainult kindel teadmine sellest, mida Jumal meilt ootab ning millised on üleüldse Tema kavatsused ja toimimisviis. Isegi Ristija Johannesel, sel suurel prohvetil, tuli ühel hetkel sellest kindlusest puudu (Mt 11:2-3). Jeesus julgustas Johannest ja tema jüngreid ning ütles, et Johannes on rohkemgi kui prohvet: ta ei ole mitte ainult Messia ettekuulutaja, vaid ka Tema tulemise ettevalmistaja ja teatud mõttes isegi Tema eelkäija – nii elus kui surmas. Muidugi ütles Jeesus tegelikult midagi ennekuulmatut, midagi, mille eest Ta oleks väga kergesti võinud saada kividega surnuks visatud, sest see prohvetisõna, mida Ta tsiteerib, nimetades Johannest teed valmistavaks käskjalaks, jätkub sõnadega: "Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite." (Ml 3:1) Jeesus on mitte ainult Kristus, mitte ainult Messias, vaid Ta on Issand ise. Johannes sai vastuseks rohkem, kui ta oli osanud küsida.

Muide, nende 6-7-aastaste lasteaialastega läks jutt – nende endi initsiatiivil – õige pea surmale. Emad ja isad, rääkige oma lastega neist asjust, need on neile väga olulised. Ja ärge unustage, et nemad tahavad ka kirikusse minna – eriti siis, kui teie olete seal laulatatud.

• Prev
• Next