Issand on võtnud tagasi  kohtuotsuse sinu kohta. (Sf 3:15)

Möödunud nädala alguses tekitas Inglismaal palju poleemikat ja pahameelt kohtuotsus, millega 53-aastasele miljonärist ärimehele Munir Hussainile määrati 30 kuu pikkune ja tema vennale, 35-aastasele Tokeerile, 39 kuu pikkune vanglakaristus.

Lugu algas 2008. aasta 3. septembril, mil Munir Hussain naasis koos abikaasa, tütre ja kahe pojaga mošeest ning avastas oma kodus kolm murdvarast. Sissemurdjad ähvardasid perekonda nugadega, sidusid nad kinni ning ähvardasid tappa, kui nad häält teevad. Kõigest hoolimata õnnestus nooremal pojal põgeneda ning joosta isa venna juurde abi järele. Too jõudis peagi kohale, vabastas oma venna ja tema pere ning asus seejärel koos vennaga röövleid jälitama. Ühe neist nad tabasidki ning peksid ta metallist kurikaid kasutades vaeseomaks – kohtu andmetel sai pekstu, 56-aastane Waled Salem püsiva ajukahjustuse.

Vennad mõisteti süüdi tahtlikus raske kehavigastuse tekitamises, kusjuures kohtuniku sõnul oli selge, et tegemist ei olnud hädakaitsega, vaid kättemaksuaktiga.

Enamus kommentaare, mida selle kohtuotsuse kohta võib lugeda, ülistavad vapraid vendi ning kiruvad kohtusüsteemi maapõhja. Küllap see oleks nii mitte ainult Suurbritannias, vaid ka Eestis. Tüüpiline "õiguse ja õigluse" vastuolu ...

Õigus ja õiglus – või õigus ja kohus – on oluliseks teemaks ka Piiblis. Esimeses Moosese raamatus ütleb Jumal Aabrami kohta: "Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus (heebrea keeles: tsedaqah umišpat)." (1Ms 18:19)

Mišpat on see, mida me ülanimetatud "õiguse ja õigluse vastuolu" puhul nimetame õiguseks. See on seaduslikkus, see õigus, mille täitmist jälgivad politsei ja maksuamet ning mille kohta langetab otsuseid kohtusüsteem. Eesti keelde on see tõlgitud kas kui "kohus" või "kohtuotsus" (Sf 3:15) – või ka "õigus" (Sf 3:8; Jr 23:5).

Märksa keerulisem on tõlkida sõna "tsedaqah", kuna see ühendab endas nii õiglust kui ka armu. Nende kahe vahe on väga lihtne: kui ma annan kellelegi mingi summa raha, kuna ma võlgnen selle talle, siis on tegemist õiglusega; kui ma aga annan kellelegi mingi summa raha, mida tal ei ole mingit õigust minult nõuda ega oodata, üksnes seetõttu, et tal on seda tarvis ja ma tahan teda aidata, siis on tegemist armu või halastusega. Ma ei ole armuline, kui tasun kellelegi oma võla, ja samal ajal ei ole kellelgi õigust mingisugusele õiglusele apelleerides nõuda minult mulle kuuluva jagamist, kui ma seda ise teha ei taha.

Nii on inimliku arutluse kohaselt õiglus ja arm või halastus teineteisega ühe ja sama akti raames tegelikult ühendamatud. Aga ainult inimliku arutluse kohaselt, sest Piibel mõistab neid kahte lahutamatult kokku kuuluvatena, kuna tegelikult kuulub ju kõik Jumalale ja seetõttu ei ole mul õigust (isegi mitte seaduslikku õigust) pidada midagi niivõrd enda omaks, et mul ei oleks kohustust seda jagada – kuigi see ei anna mulle muidugi õigust kelleltki teiselt millegi jagamist nõuda.

Munir Hussaini kohtuotsuse puhul öeldakse olevat samuti vastuolu õiguse (õigus- või kohtusüsteemi) ja õigluse (või rahva õiglustunde) vahel. Aga kas tegelikult ikka on? Kindlasti ei olnud Munir Hussainil ega tema vennal õigust omakohtuks – taolise õiguse tunnustamine muudaks kohtusüsteemi mõttetuks või vähemalt õõnestaks selle aluseid. Ja ka õiglusega ei ole siin kuigi palju pistmist – isegi "silm silma ja hammas hamba vastu" moraalist lähtudes. Armust või halastusest kõnelemata. Kättemaks ei ole – vähemalt piibellikult vaadates ega tegelikult ka inimloogika kohaselt – ei õige ega õiglane, rääkimata veritasust ehk ebaproportsionaalsest kättemaksust (muide, meilegi tuttav itaaliakeelne vendetta tuleneb ladina sõnast vindicta, mis tähendabki lihtsalt kättemaksu). Selle leevendatud vormiks on Vana Testamendi kuriteoga võrdse karistuse põhimõte, Uue Testamendi kommentaar sellele on aga üliselge: "Ärge makske kätte ... Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!" (Rm 12:19.21)

See võib tunduda ülekohtune, aga ainult senikaua, kuni meie ise ei osutu olevat nende hulgas, kes selle teenimatu armuta enam kuidagi edasi ei saa. See ei ole mitte ainult Uue, vaid ka Vana Testamendi sõnum: prohvetid kuulutavad Iisraelile hävingut ja Jeruusalemmale karistust – "Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja! Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale." (Sf 3:1-2) –, ent nende viimaseks sõnaks on alati andestus ja uue võimaluse, uue alguse tõotus: "Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! Issand on võtnud tagasi  kohtuotsuse sinu kohta." (Sf 3:14-15)

Selle kõige krooniks on Jumala Poja inimesekssaamine: "Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja  näha õnnetust." (Sf 3:15) Jumala õigluse, Tema teenimatu armu ja õndsakstegeva tahte täiuslikuks väljenduseks on Kristuse sõnad ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34) Võiks öelda, et Ta isegi pehmendab oma sõnadega inimeste tegelikku süüd, kuna küllap nad teavad, mida nad teevad ...

Munir Hussaini lugu on ülimalt traagiline. Olla koos oma perega rünnatud, ähvardatud, alandatud ning paljaks röövitud – see on kogemus, mis võib paratamatult tuua kaasa niisuguse emotsionaalse seisundi ja reaktsiooni, nagu see Muniri ja tema venna puhul oli. Ja ometi on selle maailma kurjus meile igaühele isiklikult ka proovikiviks: kas ma lasen end sellel murda ja omasarnaseks teha või suudan võita kurja heaga?

Mis saaks inimkonnast, kui Jumal ei võtaks tagasi oma kohtuotsust meie kohta?

• Prev
• Next