Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. (Tt 2:14)

Kolm päeva enne Kristuse sündimise püha kutsub "maag ja selgeltnägija" Hannes Vanaküla Delfi internetiportaalile saadetud kirjas kõiki loobuma kristlusest. Ta kirjutab muuhulgas: "Me saame vastutada ainult oma tegude eest. Peame teadvustama, et me ei saa heastada teiste tegusid. Meie ei saa vastutada nälgivate Aafrika laste eest, meie ei ole neid teinud. Me ei saa vastutada holokausti eest. Meie ei ole juute tapnud. Me vastutame oma laste ja oma eksimuste eest. Enne kui me midagi heastama hakkame, peame mõistma, mida oleme valesti teinud. Kui me lihtsalt toidame Aafrika lapsi, ei lahenda me tegelikku probleemi, vaid kurname ära iseennast ja jätame nälga oma lapsed. Saame neid aidata vaid siis, kui sealsed vanemad tahavad meilt õppida eluga paremini toime tulema, tahavad saada uusi teadmisi. Lõpetuseks: kui tahame selles kriisis ellu jääda, peame endast välja juurima kristliku mõtlemise."

Tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et muus osas sisaldab kiri rohkesti eksiarvamusi, on autor siinkohal tabanud täpselt naelapead. Kristliku usu ja eluviisi oluliseks osaks, lausa nurgakiviks on mõtteviis, mis ei luba meil kannatustest ja kannatavatest inimestest mööda jalutada põhjendusega, et see kõik ei puutu meisse, kuna meie ei ole neid kannatusi põhjustanud. Kristluse ja kristlase jaoks on iseloomulik see, et nähes vajadust ja võimalust aidata, tõttab ta appi, küsimata tasu ega isegi seda, kas miski puutub isiklikult temasse või ei. Vanaküla hinnangul on taoliselt mõtlevad inimesed ajupestud lüpsilehmad.

Vaadeldes jõuludega seonduvaid pühakirjasündmusi võime tänada Jumalat, et on inimesi, kes ei hooli sellest, milliste alandavate nimetustega neid keegi sildistab, ning imetleda armastust, mis päikesekiirtena suudab aeg-ajalt kõigest hoolimata tungida läbi meie mõranenud maailma tuima ükskõiksusekooriku.

Näeme vaga Siimeoni, kes ei suuda surra enne, kui on kohanud ja hoidnud oma kätel Õnnistegijat – mitte iseenda, vaid kõigi teiste, nii oma rahva kui võõraste pärast. Tema hing ei anna rahu enne, kui ta teab, et inimkonnale on sündinud Päästja. Teda tänapäeva tuues ning Hannes Vanaküla kirjutatuga kõrvutades võiksime öelda, et ta ei suuda surra enne, kui teab, et Aafrika lapsed ei jää igavesti nälgima ning holokaust ei kordu enam kunagi.

Näeme lesena vanaks jäänud Hannat, kes on oma elu pühendanud palvele ja kes mitte ei nuta taga seda, mida kõike ta on kaotanud, vaid kuulutab rõõmuga sellest, mis on ees – kuulutab seda kõigile, sest ta ei ole võimeline jätma oma rõõmu enesele, ta ei saa teisiti kui seda jagada.

Näeme hommikumaa tarkasid, kes ei kohku tagasi pikast reisist teadmata kuhu – ega põlga ära viia kalleid kingitusi loomalaudas sündinule. Kingitusi, mis ühelt poolt viitavad sündinu jumalikkusele ja kuninglikkusele, teisalt aga on äärmiselt praktilised ning kuluvad kindlasti ära peagi järgnenud põgenemisel võõrale maale.

Näeme karme karjaseid, kellest ööpimeduse ning lõkketule mõjul saavad filosoofid (kas pole imelik, et just ööpimeduses ja lõkke ümber – kaks asja, mis inimesed tihedalt üksteise ligi suruvad – kogeme tihtipeale kõige selgemalt oma üksildust?) ning hetk hiljem inglikuulutuse läbi õhinast vallatud poisikesed, keda täidab rõõmuga teade sellest, et üks laps on sündinud. Sündinud rasketes oludes ja vajab seepärast ehk abi? Ehk vajavad Tema vanemadki julgustust? Ja karjased lähevad ning jutustavad kõigest, mis neile räägitud.

Näeme kihlatud abielumeest, kes mõistab, et tema naine ei kuulugi talle – et nii temal endal kui ta abikaasal on täita üks teine ülesanne. Ülesanne, mis nõuab enesesalgamist mitmeski mõttes. Ta on ustav, ta on taustal, ta on lausa varjul – aga ta on kogu aeg olemas. Küünikute jaoks on ta parim näide "ajupestud lüpsilehmast" ...

Näeme Neitsit, kes võtab Jumala käest vastu sellegi, mida ta ei mõista. Kes jagab kogu armu, mis talle osaks saab, terve maailmaga. Nii väikeses kui suures. Kuuldes, et ta sugulane on samuti lapseootel, ruttab Maarja talle appi ja jääb tema kõrvale seniks, kuni laps on sündinud. Ning tema ise, leidmata kohta inimeste seas, toob ilmale kõikide inimeste Õnnistegija.

Üle kõige näeme Jumalat, kes ei vaata meist mööda, kes ei ütle, et inimesed on ise oma probleemid põhjustanud ning lahendagu neid nüüd samuti ise, vaid kes tuleb ja saab üheks meie hulgast. Kes loobub kõigest, mis Talle kuulub (Fl 2:6-7), võtab enda peale selle, mis kuulub meile (vrd Js 53:4-5; Gl 3:13), ning annab meile kogu oma armu rikkuse (Ef 2:7).

Püha Faustyna Kowalska kirjeldab üht oma kõnelust Issandaga nõnda: ""Oo mu Jeesus, tänuks Sinu paljude armuandide eest ohverdan ma Sulle oma hinge ja ihu, oma mõistuse, oma tahte ja kõik oma südameliigutused. Tõotustega olen end täielikult Sinule andnud; mul ei ole enam midagi, mida ma veel võiksin Sulle kinkida." Jeesus ütles mulle seepeale: "Mu tütar, sa ei ole mulle kinkinud midagi, mis on tõeliselt sinu oma." Ma läksin iseendasse ja tajusin, et ma armastan Jumalat kogu oma hingejõuga. Ma ei suutnud näha midagi, mida ma ei oleks andnud Issandale. Nii ma küsisin: "Jeesus, ütle mulle, mis see on, ja ma annan selle Sulle kohe kogu oma südame täiusega." Jeesus ütles leebelt: "Tütar, kingi mulle oma viletsus, sest see on eranditult sinu oma."" Meie viletsuse on Jumal võtnud ja enda omaks teinud, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest (2Kr 8:9).

Kui juurime endast välja kristliku mõtlemise, mis jääb siis veel järgi peale vaesuse ja viletsuse? Kui Jumal mõtleks vaid iseenesele, siis ... jah, siis meid ei olekski.

• Prev
• Next