Issand, Sina oled ulualuseks raju eest! (Js 25:4)

Ma ei mäleta kuigi palju 1984. aasta sügisest, aga üks asi on mul selgelt meeles – või pigem kõrvus. See on mu klassivend Alo laulmas Valter Ojakääru poolt Jaan Kaplinski tekstile loodud laulu: "All nõlva sarapikus / siristab põõsalind / Pilvede imelikkus / ülalt tunnistab sind / Aeg läheb üle nõva / minek ja vastuvõtt / Kivi polegi kõva / lõhmus kõneleb tõtt / Viimane lehm oli Tsilla / Viimane koer oli krants / Jalad ees üle silla / enne Iida siis Ants / Keda veel katus varjad / mida veel pühid luud / Kellele küpsete marjad / lõksute kangaspuud ... Aeg läheb üle kõige / aeg lükkab seinad koost / Jääb vaid üks rähnihõige / pistriku kiljatus soost / Lööb kuskil vasar lokku / kõigel on kõigega seos / Et me jääksime kokku / lõhnav maarjahein peos / Et ei kustuks see talu / jääks üks kindel paik / Tee ja sild ja palu / kanarbik, vaikus ja vaik / Et jääks kuskile värav / kodu mis ootab veel / neid, kes kaua on ära / neid kes kaua on teel / Neid kes kaua on teel / kaua on teel ..."

Ma ei tea, kui palju me tookord – 14-15-aastaste poisikestena – mõistsime selle teksti tähendust, aga mingi sõnulseletamatu ja võib-olla päriselt teadvustamatugi igatsus – mingi kummaline koduigatsus – meis oli, nii et pean tunnistama, et pole sest peale kuulnud ühtegi selle laulu esitust, mis pääseks ligilähedalegi tollele mu mälus ja südames. Mis siis, et Alo ei tundnud tookord õieti nootigi ja tema laul polnud päris see, mille Ojakäär oli kirja pannud. Mis siis, et seda on laulnud eesti mõistes superstaarid – midagi oli tollel teismelisel poisikesel (või tolles teismelises poisikeses), mis mind kõnetas ja puudutas siis ega jäta ükskõikseks nüüdki, kui võtan vahel kitarri ja seda laulu sõrmitsen ning ümisen.

Me olime linnapoisid, meil olid olemas nii kodud kui vanemad, me ei teadnud midagi tühjaks jäänud taludest, aga, nagu öeldud, meis oli mingi seletamatu igatsus, mingi kummaline koduigatsus ...

See meenus mulle nüüd, jõulude ajal, kui lugesin püha paavst Gregorius Suure jutlust jõuluevangeeliumile. Ta ütleb seal, arutledes, miks Jeesuse sünnipaik oli just Petlemm, et Ta "ei sündinud mitte vanematekodus, vaid teel olles", s.t kodust kaugel, võõrsil. Temal, kes on loonud kogu maailma, ei olnud siin maailmas kodu. Ta tuli ilmale võõrsil ja isegi seal ei leidunud Talle kohta inimeste seas, vaid Ta sündis loomade keskel. Aastaid hiljem ütles Ta enda kohta: "Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna." (Lk 9:58) Ta oli algusest peale kodutu ja võõras, Ta oli kodust ära, võõrsil, sest Tema tõeline kodu on seal, kus on Tema Isa.

Jeesus sündis Petlemmas – see oli paik, kust oli pärit Joosep, aga Joosep ei olnud Tema päris isa ... Ja Petlemmagi ei saanud Ta jääda kuigi kauaks, sest peagi tuli põgeneda Egiptusesse ning jääda sinna mitmeks aastaks. Kui võõras võis Talle tunduda Naatsaret, kui perekonnal avanes taas võimalus sinna tagasi pöörduda? Ta polnud seal (väljaspool emaihu) kunagi olnud – ja Ta oli juba 4-5-aastane. Me teame, kui rasked on lastele kõiksugu kolimised ja keskkonnavahetused.

12-aastasena oli Ta koos oma ema ja kasuisaga Jeruusalemma templis. Ta jäi sinna kauemaks, kui oleks pidanud – Ta pidi sinna jääma, kuna Ta pidi olema oma Isa kojas. Ainult et paarkümmend aastat hiljem Ta tunnistas, et Tema Isa kojast on tehtud röövlikoobas – tõdemus, mis paneb tõsiselt järele mõtlema meid, kelle kohta pühakiri ütleb, et me oleme Jumala tempel (1Kr 3:16 – muide, apostel Paulus kasutab siinkohal sõna naos, mis ei tähenda mitte igasugust templit, vaid seda osa Jeruusalemma templist, mis moodustab pühamu kitsamas mõttes ning mille olulisimaks osaks on pühim paik, kuhu ükski tavaline inimene ei tohtinud minna).

Jeesus oli võõrsil oma kaaslinlaste keskel, kes ei mõistnud Teda, vaid küsisid, "kust on Temal pärit see kõik" (Mk 6:2) ning üritasid Teda tappa (Lk 4:28-29). Jeesus oli üksi ja võõras kõigi nende rahvahulkade keskel, kes olid tulnud Ristija Johannese juurde, kuna ainsa puhta ja pühana võttis Ta enda peale kõigi teiste, kogu inimkonna patu (Jh 1:29; vrd Mt 3:14-15). Jeesus oli mahajäetud koguni oma jüngrite keskel, ja seda mitte alles siis, kui need kõige raskemal tunnil Tema juurest põgenesid, vaid pea kogu aeg, mõned helged erandid välja arvatud (vt Mt 16:17). Nad ei mõistnud Teda, nad otsisid omakasu, üritasid olla teistest tähtsamad – vahel Temastki tähtsamad või vähemalt targemad (Mk 8:31-33). Siis, kui Ta palus neil valvata ja palvetada, nad magasid; siis, kui Ta vajas nende toetust, nad reetsid, põgenesid, salgasid ja taganesid; siis, kui Ta oli andnud nende eest oma elu, ei olnud keegi neist Tema juures, vaid võõrad matsid Ta võõrasse hauda; siis, kui Ta oli surnuist üles tõusnud, ei uskunud nad Teda ning üritasid oma endise elu juurde tagasi pöörduda. Ja siis, kui Ta viimaks läks tagasi oma tõelisse koju, küsisid nad, millal Ta tagasi tuleb ja kas nad siis viimaks saavad oma kauaoodatud troonidele (vrd Ap 1:6).

Aga Tema, kes oli kogu oma eluga suunatud Isa poole, loobus kõigest, loobus iseendast, loobus isakodustki (Isa rinna najal, Isa süles olemisest – Jh 1:18), selleks, et meiegi võiksime mõista: kuigi ka meie oleme tegelikult võõrsil (ja selle teadasaamine võib olla väga valus), on meilgi olemas tõeline kodu (Fl 3:20) – seal, kuhu Tema on läinud meile aset valmistama (Jh 14:2-3).

See ongi see seletamatu ja kummaline koduigatsus, mis on – vahel teadvustamatagi – meie sees. See on kodu, mis püsib ka siis, kui läheme üksteise järel üle silla ning jätame kangaspuud üksikult lõksuma. See on kodu, mille seinu aeg koost ei lükka ja mis ootab alati – ka neid, kes väga kaua on teel ...

Issand, Tema, kes oli kodutu ja võõras siin maailmas, hüljatud ja mitte mõistetud, on meile ulualuseks raju eest, meie eluase põlvest põlve (Ps 90:1). Tema on meie tõeline kodu ja perekond.

• Prev
• Next