Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all. (Kg 3:1)

Aastavahetus on hea aeg aja üle järelemõtlemiseks.

Heebrea keeles kasutatakse Koguja raamatu 3. peatüki alguses aja kohta kahte erinevat sõna: zeman ja 'eth. Esimene neist tähendab õigupoolest teatud ajavahemikku või kestvust, kusjuures rõhk on sellel, et iga asja aeg on piiratud ja kindlaks määratud; et kõik, mis siin maailmas on, on ajalik. Teine sõna tähistab  samuti kindlaks määratud aega, ent mitte ajavahemikku, vaid konkreetset ajamomenti, mis on ühele või teisele asjale seatud.

Esimene sõna seisab ainult kõige esimeses lauses, mida võiks tõlkida ka nii: "Kõigel on kindel kestvus ja igal asjal taeva all on oma [kindlaksmääratud] aeg." See tähendab, et miski ei ole igavene ning kõik tuleb siis, kui ta tulema peab. Mida Koguja sellega öelda tahab, selle võime võtta kokku tema oma sõnadega: "Pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida." (Kg 3:12), pidades siiski meeles, et pärast seda elu viib Jumal meid kõiki kohtusse (Kg 12:14).

Inimese tarkus seisneb selles, et ta teab ühelt poolt, et kõik on ajalik, kogu tema elu ja maailm on piiratud, limiteeritud, teisalt aga oskab seda, mis talle parajasti on antud, vastu võtta ja vääriliselt kasutada. Mooses väljendab seda palvesõnadega: "Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (Ps 90:12)

Tõsi on muidugi, et Koguja loetleb oma "Ajalaulus" mitmeid vastanditepaare, mille ühe või teise poolega meil võib olla raske midagi peale hakata. Istutatu kitkumine, tapmine, maha kiskumine, nutt ja lein, viha ja sõda – kes tahaks oma ellu midagi sellist. Koguja eesmärgiks ei ole aga mitte kõigi nende ebameeldivate asjade ilusaks rääkimine, vaid meile selle õpetamine, et kuna kõik need asjad on osa meie elust, on tähtis, et oskaksime nendega toime tulla, ka sellistel aegadel elada, mis mis meile ei meeldi, mis võivad olla meie jaoks väga rasked. Pidades meeles, et ka taolistel aegadel on oma aeg, s.t nad on mööduvad.

Ma olen ikka imetlenud vanu inimesi, kes on elanud äärmiselt erinevatel aegadel: tulnud tsaariajast läbi Vabadussõja, elanud Eesti Vabariigi väga keerulistel algus- ning murelikel lõpuaastatel, jäänud ellu keset sõda, küüditamisi ja nälga, õppinud elama valele ja inimväärikuse alandamisele rajatud nõukogude okupatsiooni all, kaotanud mitmel korral elus peaaegu kõik peale elu enda – ning jäänud siiski murdumatuks, ausaks ja kõige selle keskel isegi rõõmsaks ja optimistlikuks.

Mu oma vanavanemad olid sellised inimesed ja seepärast ma ei imesta, et üks mu onudest võis mu vanaisale, oma isale ehk Taadile mõeldes kirjutada päris tuntud laulusõnad: "Ikka mäletan ma taati / jalul varavalgest saati / Ikka oli mõni töö tal pooleli / Elu oli lapsest saati / tööle sundinud mu taati / juba siis kui talus karja saadeti / Sellest ajast rääkis mulle / kui ta voolis pajupille / ja ta lõpetuseks lausus ikka nii: / Kuigi elu polnud kerge / leidus siiski küllalt õnne / aga sellest alles hiljem aru saad ... / Oli palju muret näinud / oli võõrsilgi ta käinud / oli näinud nälga, sõda, tõbesid / Kuid ei iial vandund alla / kuidas elu ka ei talland / ja ei tunnistanud võõraid tõdesid / Kõigest sellest rääkis mulle / kui ta voolis pajupille / ja ta lõpetuseks lausus ikka nii: / Kuigi elu polnud kerge / leidus siiski küllalt õnne / aga sellest alles hiljem aru saad."

See ei tähenda seda, et inimesel peaks olema ükskõik, mis tema ümber toimub, aga see tähendab, et ükskõik, milline aeg ka parajasti on – inimene peab jääma inimeseks.

Minu emapoolne vanaisa, kellest see laulutekst on inspireeritud, sündis Vabadusristi kavaleri pojana. Tema ema suri pärast tema sündimist, tema isa siis, kui ta oli väike poisike – tõenäoliselt Vabadussõjas saadud haavade tõttu. Vanaisa kasvas Rääma varjupaigas, suviti oli ta taludes karjapoisiks. 13-aastasena asus ta kellassepa juurde ametit õppima. Hiljem töötaski ta aastakümneid kellassepana – aga mitte kohe, sest kust ta oleks võtnud oma kellassepaäri alustamiseks vajalikke vahendeid. Lastekodust tulnuna, ilma mingi maise vara ja lähedasteta tuli siin maailmas kõigega ise toime tulla ning alustada päris algusest, peaaegu nullist. Muide, oma kuue klassi haridusega oli mu vanaisa äärmiselt laia silmaringi ja suure lugemusega inimene kuni oma elupäevade lõpuni. Töödest tegi ta aga kõike, mida parajasti vaja oli: küll käis merel, küll ehitas jne. Sõja ajal oli ta muidugi rindel, sai autasustadagi, aga viskas oma ristid minema, öeldes: "Mis mul nende saksa plekitükkidega teha on?!" Pärast sõda enda varjamine, vangilaager, põgenemine ning taas enda, oma pere ja uue kodu ülesehitamine. Ma arvan, et võin olla nii tänulik kui uhke taolise vanaisa üle – tema näol on mul alati silme ees inimene, kes ei vandunud iialgi alla ja täitis kõiges oma kohust. Muidugi vigade ja puudustega, nagu me kõik, aga siiski nii, et vähemalt minule on ta suureks eeskujuks ja julgustuseks.

Kõik siin maailmas läheb mööda – nii hea kui halb. Kõik see, mis toimub, toimub – ja Jumala abiga on meil võimalik just seal ja just siis elada, kus ja millal me elame, ning kõigega toime tulla. Tähtis on, et me peame meeles, et elu, mille Jumal on meile kinkinud, tähendab ühtlasi vastutust: see on meile antud elamiseks. See on antud selleks, et me kannaksime head vilja – pidades meeles, et Jumal viib kord kõik meie teod kohtusse, nagu ütleb Koguja (Kg 12:14) ja nagu kinnitab ka meie Issand ise (Lk 13:6-9).

Oma helduses on Ta pikameelne – ning mis peaasi: Ta on meid omaenda kalli verega lunastanud (1Pt 1:18-19) ja kadumatust seemnest uuesti sünnitanud (1Pt 1:23), uueks ja kadumatuks eluks sünnitanud. Nii võime olla keset kõige kaduvust siiski need, kes koos Jumalaga püsivad igavesti.

Nagu öeldud, on aastavahetus hea aeg kõige selle üle järele mõtlemiseks.

• Prev
• Next