Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi Talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse. (Lk 2:21)

Vahel tundub, nagu järgneks Luuka evangeeliumi teise peatüki kahekümnendale salmile kohe kahekümne teine. Salm 21 jääb kahe silma vahele või libisetakse sellest lihtsalt kiiresti üle – tegemist tundub olevat vähetähtsa faktiga, lihtsalt vanatestamentliku kombetäitmisega, mis ei ole kuigi oluline. Ja nimi, mis lapsele pandi – seda me teame ju niikuinii! Pealegi langeb Jeesuse ümberlõikamise ning nimepäev ühte kalendriaasta algusega, mil enamus inimesi on väga unised ja mõtlevad põhiliselt sellele, mida uus aasta neile isiklikult tuua võiks.

Just sellest on kantud ka vana-aastaõhtul Evelin Ilvese väljendatud mõtted: "Minu meelest on kõige olulisem proovida võtta otsuste tegemine omaenda elu üle enda kätesse tagasi. Ei tuleks arvata, et minu tervise eest vastutab arst, minu toidukorvi eest otsustavad reklaamid ja kaupmehed ja et minu laste halbades hinnetes on süüdi õpetaja." Ajakirjanduse sõnul toonitas Evelin Ilves, et kui inimene suudab ise oma elu juhtida, annab see talle tagasi hingerahu ja seda soovib ta uueks aastaks kõigile Eestimaa elanikele.

Muidugi on tema sõnades palju tõtt: on oluline, et inimene tajuks oma isiklikku vastutust elu ees ning õpiks elama nii, nagu on õige Jumala silmis ja kaasinimeste suhtes. Siiski ei ole ma sugugi kindel, et inimesel oleks kunagi võimalik oma elu täielikult enda kätesse võtta ning et just see annaks talle hingerahu. Või õigemini: ma olen täiesti kindel, et see ei ole nii. Sest inimese elu ei ole tema enda kätes. Mõned päevad tagasi, Pärnu koguduse jõulupuul, meenutas keegi oma tädimeest, kes ei olnud iial tarvitanud alkoholi, ent sai surma joobes juhi põhjustatud autoõnnetuses. Aasta viimasel päeval palvetasime ühe ema ja isaga nende 14-aastase poja eest, keda on tabanud ootamatu ja väga raske haigus – kutsun kõiki üles jätkuvalt tema ja ta lähedaste eest palvetama. Uudistest võisime lugeda paar päeva pärast jõulupüha Poolas hukkunud noorest 22-aastasest naisest. Jah, need on äärmuslikud olukorrad, aga ühel hetkel leiab meist igaüks end taolisest "piirsituatsioonist" – sealt, kus jookseb piir elu ja surma vahel. Just seal saab selgeks, kas meie elu on meie enda kätes või mitte – ehk tegelikult: et meie elu ei ole meie oma kätes. Muidugi selgub see tihtipeale ka märksa vähem äärmuslikes olukordades – ja on hea, kui me seda märkame, taipame ja sellest järeldused teeme.

Elu ei ole meie enda kätes ka seetõttu, et me ei ole alati suutelised juhtima iseennastki, oma mõtteid, otsuseid, tegusid. Kuskilt annab ikka järele – nagu kirjutab püha Paulus: "Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen." (Rm 7:19) See on nii, sest me oleme allutatud patule – me oleme end ise patule allutanud. Muidugi kõlab just seda tõdedes vägagi õigustatuna üleskutse võtta oma elu lõpuks enda kätte, aga me teame, et oleme patu vastu jõuetud: "Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki." (Rm 3:10-12; vrd Ps 14)

Jumal saatis oma Poja, et meid patu orjusest päästa. Jumala inimeseks saanud Poeg täitis kõike õigust, pidas täiuslikult lepingut, mille Jumal oli inimestega sõlminud ning mida inimesed ise täita ei suutnud. Üheks selle lepingu märgiks oli ümberlõikamine – seepärast lõigati ka Jeesus ümber. Apostel Pauluse sõnul ei ole aga mitte ihulik ümberlõikamine see, mis inimese Jumala ees õigeks teeb, vaid vastupidi: inimese seesmine õigus Jumala ees teeb ka tema ümberlõikamise kehtivaks (vt Rm 2:25-29). Just selleks ei ole inimene suuteline – ja just selles on Jumala Poeg asunud inimeste asemele, saanud meile "õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks" (1Kr 1:30) ning täiuslikuks Vahemeheks Jumala ja inimeste vahel (1Tm 2:5-6). Jeesuse ümberlõikamine kaheksandal päeval ei ole mitte lihtsalt vanatestamentlik kombetäitmine, vaid see on osa lunastustööst – Ta on seal meie Lunastajana, astub seal meie kohale, samastub meiega, allutab ennast meie pärast Seadusele ning annab ennast meie eest, et meie võiksime Temas olla "ümber lõigatud kätega tehtamatu ümberlõikamisega, lihaliku ihu äraheitmisega, Kristuse ümberlõikamisega" (Kl 2:11).

Püha Ambrosius näeb selleski, et ümberlõikamine leidis aset just kaheksandal päeval, olulist sõnumit: "Et inimliku liha ja meele nõtrus patuhimu tõttu nii kergesti pahede võrku satub, seepärast on kaheksandal päeval ümberlõikamises kujutatud etteulatuvalt kõigest süüst puhastamist, mis toimub ülestõusmise päeval." Nii nagu Kristus tõusis surnuist üles kaheksandal päeval, alustades uut loomistööd, nii viitab meie osasaamine Tema ümberlõikamisest kaheksandal päeval ülestõusmisele ja täielikule lunastusele, mille ülestõusmise päeval pärime (vrd Kl 2:11-14; vt ka Rm 8:23).

Talle pandi nimeks Jeesus – selle nime oli ütelnud ingel, kui laps sai ema ihusse. Jeesus, see tähendab Päästja. Ta on meie Issand ja Päästja algusest peale – mitte alles ristilööduna või ülestõusnuna, vaid juba emaihus (Lk 1:43), juba Petlemma sõimes (Lk 2:11), ümberlõikamisel kaheksandal päeval (Lk 2:21), vana Siimeoni kätel pühakojas (Lk 2:28-32), Teda kummardavate hommikumaa tarkade ees (Mt 2:11), Egiptusesse põgenemisel ja sealt naasmisel (Mt 2:15), kaheteistkümneaastasena Jeruusalemma templis, oma Isa kojas (Lk 2:49).

Tema käes on meie elu – et seda hoida ja säästa ning see täiuslikuks teha, on Ta loovutanud oma elu. Ja küllap sellelgi, et iga uus kalendriaasta algab just Jeesuse nimepäevaga, on oma tähendus.

• Prev
• Next