Kui Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid – siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda ... et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal. (Tt 3:4-5.7)

Kölni abipiiskop Heiner Koch jutustas hiljuti, kuidas koos ühe palverändurite rühmaga püha Pauluse jälgedes käies sattus ta apostli sünnilinna Tarsosesse. Tal oli võimalik kohtuda Tarsose linnapeaga, kellega kõneldi 1943. aastal Türgi riigi poolt konfiskeeritud ja sealtpeale muuseumina kasutatud Püha Pauluse kiriku tulevikust. Linnapea ütles, et kiriku andmine kristlastele jumalateenistuste pidamiseks on täiesti võimalik, aga ühel tingimusel: mingist kristlikust misjonist tema linnas ei saa olla juttugi. Ta ei võivat lubada, et "linnaelanikest saaksid uskmatud".

See kõlab huvitavalt: eriti Eestis, Euroopa kõige uskmatumal maal – justnagu oleks meil kõige rohkem kristlasi ... Kuigi, kui järele mõelda, on Eesti hoopis üsna sarnane justnimelt Türgiga, sest küsimus pole siinkohal mitte niivõrd selles, milline usk on usk ja milline uskmatus, vaid pigem selles, et ei taheta lubada inimesi nende harjumuspärases elus segada. Nii nagu üks soome kirikhärra vastas küsimusele, kuidas ta suhtub kristliku misjoni tegemisse Soomes elavate islamiusuliste seas: "Nad on siia tulles pidanud kõik maha jätma – kas oleks eetiline võtta neilt viimane, mis neile on jäänud, nende usk?"

Kui küsimus olekski ainult eluviisis, siis tõepoolest: miks kedagi häirida ning üritada mingeid muutusi esile kutsuda? Et aga asi ei ole ainult eluviisis, sellest saavad aru paljud "uskmatudki" inimesed. Sellesama piiskop Kochi sõnul on Saksamaal umbes 50000 selgeltnägijat ja ennustajat – see on rohkem kui rooma-katoliku preestreid ja evangeelseid jutlustajaid kokku. Ju siis inimesed vajavad neid ja nende teenuseid, kuna igapäevane ja harjumuspärane elu kas ei suuda pakkuda piisavat rahuldust või toob endaga kaasa niipalju ebakindlust ja probleeme, et lahenduste leidmiseks ollakse valmis kulutama suurtes kogustes aega ja raha – enamasti vist küll üksnes selleks, et elada edasi samamoodi nagu varem, ainult veidi vanema ja vaesemana.

Seda tunnistab ka suur osa pihilistest: enne vaimuliku jutule tulemist on nad käinud mõne nõia, selgeltnägija või kaardipanija juures ning panustanud suure hulga raha kõikvõimalikesse eneseabiraamatutesse. Mida nad aga ei leia, on südamerahu – hea, kui nad ei ole seda veel päriselt ja lõplikult kaotanud (jah, ka taolisi inimesi, keda on näiteks mõne kaunikõlalise nimega eneseabi- või kodukorraldamiskursuse käigus mitte ainult vaimselt, vaid ka seksuaalselt kuritarvitatud, on pihiliste hulgas).

Inimesed ühelt poolt kardavad muutusi, teisalt aga igatsevad nende järele. Ju see ongi see püha Augustinuse poolt sõnastatud "rahutu on meie süda, kuni ta leiab rahu Sinus", mis paneb meid üha igatsema ja otsima. Issand ütleb, et "iga otsija leiab" (Mt 7:8), ent küsimus on selles, kas ta leiab just selle, mida ta otsib, ning kas ta otsib seda, mida tasub leida.

Mida arvaks püha Paulus, kui ta satuks praegu oma sünnilinna? Kas ta rahulduks teadmisega, et neile, kes juba usuvad Kristusesse, antakse (võib-olla) võimalus isekeskis jumalateenistusi pidada? Küllap ta riskiks pigem peksasaamise ja vanglaga, ent ei loobuks linnapea hoiatustest hoolimata misjonitööst. Ta riskiks enamagagi – sellega, et teda mitte ainult ei tunnistataks uskmatuks (uskmatute poolt), vaid et ta oleks kasvõi ise neetud, kui ainult teistele saaks Evangeelium kuulutatud (vrd Rm 9:1-5).

Püha Paulus ei jätaks Jumala armu leidmist otsijate endi mureks, kuna selle armu olemuse juurde kuulub, et sellest osasaamisel ei ole aktiivne mitte niivõrd inimene, kellele see osaks saab, kuivõrd Jumal, kes oma armu kingib. Jumala armastus ilmub – ja kuna Jumal on armastus (1Jh 4:16), siis võime öelda, et Jumala heldus, arm ja armastus ise on aktiivsed ja otsivad otsijat. Ning on palju paremad leidjad kui ükskõik milline otsija.

See, kas me leiame Jumala armu – või õigemini: kas Jumala armastus meid leiab –, ei ole mitte pelgalt maailmavaate või eluviisi küsimus. See on elu ja surma küsimus. Vaid selle armu läbi pärime igavese elu – ja seda ei saa inimestele pakkuda ei viiskümmend tuhat selgeltnägijat ega harjumuspäraseks kujunenud elukorraldus, vaid Kristus ja Tema Evangeelium üksi. Kas oleme valmis minema selle tõega – apostel Pauluse kombel – nii Tarsose linnapea kui vajadusel kogu maailma (sealhulgas moodsa aja pluralismi ning poliitilise ja religioosse "korrektsuse") vastu? Fanny de Sievers kirjutab prantsuse esseistile Guy Sormanile toetudes, et viiskümmend aastat tagasi pühitseti jõule vaid kristlaste seas, tänapäeval aga on neist saanud rahvapüha, millel ei ole enam kuigi palju pistmist ristiusuga – see tähendab, et Jumala armu kuulutamist seoses nende pühadega  võib juba samamoodi pidada harjumuspäraseks saanud maailmakorralduse ja inimeste usu (eneseusu) kõigutamiseks. Kas kristlik kuulutus peaks tegema "jõuluusklikest" "jõuluuskmatud"?

Issand ütleb, et meie kohus on täita kõike õigust (Mt 3:15) – ning eeskätt seda, mis on õige ja kohus Jumala silmis (vrd Mt 6:33).

• Prev
• Next