Ma tänan Sind, Issand! Sa olid küll vihane minule, aga Su viha pöördus ja Sa trööstisid mind. (Js 12:1)

Kui vaatasin üht fotot 12. jaanuaril Haitil toimunud maavärisemises kannatada saanud Jumalaema katedraalist, läksid mu mõtted kunagisele Pärnu toomkirikule. Aastal 1251 pühitsetud Saare-Lääne piiskopi katedraal praeguses Vana-Pärnus hävitati paganatest leedulaste poolt juba tosin aastat hiljem, 2. veebruaril 1263. aastal. Ainsana säilis söestunud altari- (või võidukaare) rist, mida kasutati samal aastal Suure Reede protsessioonil ning millest sai sajanditeks palverännuobjekt ja taastatud Pärnu linna vapimärk: taevast sirutub Jumala käsi, mis ulatab inimestele uut lootust andva ja elavakstegeva risti. Muide, võib-olla ei ole juhus seegi, et hiljem toomkiriku kohale rajatud kirik pühitseti apostel Toomale, vaid hoopis märk millestki inimeste teadvuses ja mälus. Märk, mis kõneles ühelt poolt sellest, kui ebakindel ja teadmatu on kõik siin maailmas, teisalt aga kristliku usu õndsakstegevast väest ja uue alguse lootusest, mille Jumal kingib inimestele ka siis, kui kõik näib olevat hävitatud ja kadunud. Nõnda on see nii Kristuse ristisurma puhul kui siis, kui terve linn on rüüstatud ja maha põletatud. Või maavärisemises rusustunud.

Miks Port-au-Prince'i Jumalaema katedraal meenutas mulle Pärnu toomkiriku lugu? Mitte ainult sellepärast, et ka Pärnu katedraal oli pühitsetud Neitsi Maarjale (ning evangelist Johannesele). Hoopis seetõttu, et Port-au-Prince'i katedraal on täpselt ristikujuline – ja see risti kuju on pea ainus, mis on kirikust säilinud ka pärast maavärisemist. Väga palju muud on hävinud: katus, suur osa müüridest, vitraažid, igasugused muud kaunistused – aga risti kuju on alles.

Me ei tea, miks leiavad aset sellised kohutavad ja ohvriterohked katastroofid. Muidugi me teame, mis põhjustab maavärisemisi: Haiti asub Põhja-Ameerika ja Kariibi tektoonilise laama kokkupuutekohas, nii et iseenesest pole sealses maavärisemises midagi arusaamatut. Ent isegi siis, kui seletame üksipulgi teaduslikult lahti, mis ja kuidas juhtus, jääb meie hinge ikkagi torkima üks "miks". Ja sellele lisaks nii mõnigi "kas".

Kas Jumal tõesti lubab selliseid asju? Kas Tal ei ole kahju süütutest ohvritest? Kas Ta siis ei näe inimeste valu ja kannatusi? Jah, võib-olla oleksime nõus, et maa avaneks ja neelaks kurjad ning patused – ent selles maavärisemises sai surma loendamatu hulk vagasid inimesi, koguni piiskop ise!

Kui maailmas oleks mõni täiesti puhas, süütu ja õige inimene ... Aga küsimus ei ole üldse selles. Inimesi tabavad kannatused ei ole alati – vast isegi mitte enamasti – otseses seoses sellega, mida nad on teinud või tegemata jätnud. Küll aga tuleb tõdeda, et need lihtsalt kuuluvad meie elu ja maailma tegelikkuse juurde.

Ning Jumal teab ja näeb seda. Ja ei lase kõigel sellel niisama toimuda – osavõtmatult ja hoolimatult kõrvalt vaadates. Kui Ta läks inimestele appi isegi niisuguses – vähemalt maavärinaga võrreldes äärmiselt tühises – asjas nagu pulmapeol tekkinud veinipuudus (vt Jh 2:1-11), siis on päris kindel, et Ta tunneb meie valu ja vajadusi ka märksa suuremates katsumustes ja tõsisemates kannatustes.

Märgiks, mis kõige paremini kõneleb Jumala kaastundest kannatavate inimeste vastu ja meiega kaasa kannatamisest, on rist. Kristuse, kannatava Jumala Poja rist. Muide, klassikalises ladina keeles puuduvat selline sõna nagu compassio(kaastunne, kaasa kannatamine), samuti verb compatior (kaasa tundma, kaasa kannatama); need sõnad olevat loodud alles kristlaste poolt.

Rist oli hukkamisriist, surma ja hävingu märk. Meie kristlusejärgses ühiskonnas näikse rist küll tähistavat peaasjalikult surma, kuid kristlaste jaoks – Kristuse kaudu – on sellest saanud elu märk. Veelgi enam: kiriku pärimus võrdleb risti elupuuga, millest kõneldakse paradiisiaia loos ning mille juurde on patustele tee suletud. Kristuse rist on elupuu, mille juurde tulla ning mille viljast süüa võib igaüks, kes usub Temasse.

Mahapõletatud Pärnu ülesehitamiseks andis jõudu ja lootust söestunud rist, milles inimesed nägid Jumala julgustavat sõnumit. Küllap sellestsamast kõnelevad ka Haiti katedraali varemete ristikujulisus, mida ei ole suutnud rikkuda isegi kohutav maavärisemine. Palvetagem kõigi hukkunute hingede eest ning palugem ellujäänutele ja appi tõtanutele elavakstegeva risti märgis uut lootust ja jõudu. Nii nagu kogu inimkonnale, kelle päästmiseks meie Õnnistegija on ristil surnud. Ammutagem rõõmuga vett päästeallikaist (Js 12:3) – Kristuse ristihaavadest!

• Prev
• Next