Jeesuse taevaminemisel ütlesid inglid seda jälginud jüngritele: "See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite Teda taevasse minevat." (Ap 1:11)

Küsimus ei ole siinkohal mitte niivõrd taevasse minemise viisis, justkui tähendaks "samal kombel" seda, et Jeesus peaks tingimata tulema koos pilvega - kuigi Ta ise nimetab seda oma tagasitulekust kõneldes (Mt 24:30; Mk 14:62; Lk 21:27). Pigem peavad inglid silmas seda, et Jeesus tuleb tagasi samasugusena, nagu jüngrid nägid Teda pärast ülestõusmist ja Tema taevasseminekul.

Milles see "samasugusus" seisneb? Miks see on üldse tähtis? Aga sellepärast, et meile kinnitatakse siin, et Jeesus säilitas nii surnuist üles tõustes kui ka taevasse minnes oma inimliku loomuse. Ta on tõeline Jumal enne kõiki aegu, igavesest igavesti, ja inimene alates Püha Vaimu läbi lihaks saamisest Neitsi Maarja üsas ning inimlapsena sündimisest. Ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene jäädavalt.

See tähendab, et Temas, uues Aadamas, uues inimeses (vrd 1Kr 15:22.45) on müstilisel viisil kogu inimkond ülendatud Jumala trooni juurde ja haaratud pühima Kolmainsuse saladusse. Uus, lunastatud inimkond: "Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju." (1Kr 15:47-49)

See tähendab aga ka seda, et Jeesus, kes on tõeline Jumal igavesest ajast ning nüüd ka jäädavalt tõeline inimene, kes igavesena omab kõiki aegu ühes ja samas hetkes, nagu Aquino Thomas defineerib igavikku, on säilitanud ka oma ristihaavad ning Tema ainukordne ja ainulaadne ohver ja sellega kaasnevad kannatused ja valu on samuti igavesed, jäädavad.

Just seda tähendusvarjundit ei tohi unustada selliste kirjakohtade puhul nagu Rm 6:10; Hb 7:27; 9, 12; 10:10 (kreeka keeles tarvitatakse neis kohtades sõna "efapax", mida võib tõlkida kui 'ühekorraga', 'üks kord ja alatiseks'). Kiri heebrealastele kinnitab ka Jeesuse preestriameti jäävust (Hb 7:3), ja kuna Ta on oma preestriametis samaaegselt nii ohverdaja kui ohver, on jääv ka viimane. Nii suur on Tema armastus meie vastu: Ta ei võtnud meie risti enda peale mitte ainult mõneks tunniks, vaid Ta on meie ristilöödud ja ülestõusnud Issanda igavesti. Jah, igavesti ka risti löödud - selles reaalsuses, milles Tema elab ja mida Tema kogeb! Ka Ilmutusraamat rõhutab taevasest Jeruusalemmast kõneldes korduvalt, et selle keskmeks on Tall, kes on otsekui tapetud ja elab ning valitseb igavesti.

Kui Ta tuleb taas oma taevases kirkuses, siis tuleb Ta koos oma viie haavaga. Ja kui meie austame ja kummardame Teda praegu ja kord Tema taevases kirkuses, siis pidagem silme ees ka Tema viit haava.

• Prev
• Next