Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. (Lk 12:37)

Jeesuse sõnad valvamisest ja valmisolekust - "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!" (Lk 12:35) - seisavad Luuka evangeeliumis väga huvitavas kontekstis. Neile eelneb manitsus mitte muretseda ning soovitus otsida pigem Jumala kuningriiki, kuna kõik muu antakse pealekauba. Järgneb hoiatus, et Jeesusele ustavaks jäämine ja Temast tunnistuse andmine ei pruugi tuua inimestele rahu, vaid hoopis katsumusi, lahkmeelt, vaenu ja tagakiusu.

Lugesin hiljuti ülevaadet prantsuse maalikunstniku Paul Gauguini kirevast ja traagilisest elust. Hariduse omandamise järel tegeles Gauguin merekaubandusega, reisis palju, teenis mereväes, asus 23-aastasena Pariisis tööle börsimaaklerina ning abiellus paar aastat hiljem. Kümne aasta jooksul sündis perre viis last. Pärast lühikest ja äriliselt ebaõnnestunud viibimist Kopenhaagenis jättis Gauguin oma pere sinna ning naases Pariisi, soovides pühenduda täielikult maalikunstile.

Järgnevate aastate jooksul koges ta korduvalt depressiooni ja olevat vähemalt ühel korral üritanud enesetappu. Viimaks, võlgades, tunnustuseta ja lähedastest kaugenenuna, otsustas ta hüljata euroopa tsivilisatsiooni ning siirdus esmalt Panamasse, seejärel Prantsuse Polüneesiasse, Tahitile. Viimased eluaastad veetis Gauguin Markiisaartel, kus ta suri 54-aastasena, alkoholist ja ohjeldamatust elust kurnatuna ning haigena.

Paul Gauguini elu on inspireerinud inglise kirjanikku William Somerset Maughami, kes kirjutas selle alusel romaani pealkirjaga "Kuu ja kuuepenniline". Pealkirja kinkis Maughamile üks tema kriitikuid, kes heitis tema autobiograafilisele romaanile "Inimorjusest" ette, et ta on "nii hõivatud ihaldamast kuud, et ei näinud iialgi kuuepennilist oma jalge ees". Nüüd siis, järgmises romaanis, arendab Maugham seda teemat edasi. "Kuu ja kuuepennilise" eestikeelse väljaande tutvustuses öeldakse: "Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt."

Kas Jeesus on sama meelt, kui Ta ütleb, et "ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda, sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas" (Lk 12:22-23)? Tõeline elu on kuu ja igapäevane temaga võrreldes justkui kuuepenniline? "Otsige esmalt Jumala riiki ..." (Mt 6:33)

Gauguini jaoks oli tõeliseks - lausa jumalikuks - eluks maalikunst. Selle nimel jättis ta oma pere ning rebis katki kõik inimlikud sidemed. Kas jälle samamoodi, nagu Jeesuse sõnades: "Nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu, isa poja vastu ja poeg isa vastu, ema tütre vastu ja tütar ema vastu ..." (Lk 12:52-53)

Ka oma jumalariigi, oma paradiisi arvas Gauguin olevat leidnud, kui ta jõudis Prantsuse Polüneesiasse. Ainult et ... kui vaatame tema maale sellest perioodist - tõenäolisel tema parimaid -, siis kas pole kummaline, et kaunile kompositsioonile ja erksatele värvidele vaatamata on need kuidagi elutud ja lootusetud?

Ühes eesti internetifoorumis öeldakse W. S. Maughami "Kuud ja kuuepennilist" kommenteerides: "Andis teadmise, et kunagi pole hilja oma elu muuta." Jah, aga millises suunas?

Hiljuti võis lugeda uudist ühest tuntud pereemast, kes põhjendas otsust lahutada abielu järgmiselt: "Küsimus on minu elus või surmas - varjusurmas, milles enne elasin. Mul ei ole teist valikut." Tundmata selle perekonna olukorda on raske anda hinnangut - kohtumõistmisest rääkimata. Ometi jääb küsimus: mis on kuu ja mis on kuuepenniline?

Õigete valikute tegemisest, ja kui vaja, ka kõige lähematega vastuollu minemise vajadusest, kõneldes ei pea Jeesus siiski silmas igapäevaelust põgenemist ega isikliku (et mitte öelda egoistliku) eneseteostuse järgi janunemist, vaid ustavaks jäämist selles, mis inimese kätte on usaldatud, olgu see suur või väike.

Ilmselt ei olegi kuu ja kuuepenniline teineteisest nii kaugel, kui võiks arvata, vaid kujutavad endast hoopis teineteise teist külge. Sest kes poleks kogenud igapäevaelu vahetevahel lausa talumatut harjumuspärasust ... ja kes ei teaks samal ajal oma sügavaimas sisimas (kui ta vaid julgeb seda endale tunnistada), et ka tema kirkaimad elukogemused peituvad just sellesama igapäevaelu esmapilgul märkamatuis (ja mõnikord ka pisut või lausa väga tüütuis) pisiasjus.

Ei ole nõus? Aga mõelgem kasvõi selle peale, mis on meile jõulude puhul kõige armsam ... Või oleksime nõus vahetama jõuluõhtu oma külmas kirikus või musta lae ja jäätunud akendega tares näiteks ... Prantsuse Polüneesia vastu?

• Prev
• Next