Sa paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest. (Mt 1:21)

Jeesus on Päästja - Tema nimi ütleb, milleks Ta on sündinud, siia ilma tulnud: et päästa inimesed nende pattudest ja patu tagajärgedest. Siinkohal on oluline rõhutada, et Pühakiri kõneleb selgelt "nende pattudest", s.t mitte mingist "üleüldisest" patust, vaid konkreetsete inimeste konkreetsetest pattudest.

Sõnal "patt" on nii heebrea kui kreeka keeles huvitavad algtähendused nagu "[sihtmärgist] mööda viskamine/heitmine" (vrd Km 20:16) või "[õigelt teelt] eksimine". Inimese elu - ja kogu inimkonna  eksistentsi - kontekstis võiksime öelda, et patt on seega meile seatud eesmärgist kõrvale kaldumine ning oma tõelise kutsumuse, oma olemuse vastu eksimine. Kui siia lisada veel üks kreekakeelse sõna "hamartia" tähendus - nimelt "kellegagi osaduse või ühenduse või ühtsuse katkestamine/kaotamine" -, siis saame enam-vähem täiusliku pildi patu olemusest: see on ühenduse kaotamine Jumalaga, omaenda kutsumusest taganemine ja oma olemasolu eesmärgist eemale eksimine . Kusjuures mitte kuidagi abstraktselt, vaid täiesti konkreetselt, selgelt määratletavate sammude kaudu (mis võivad seisneda nii teos, mõttes, sõnas kui tegematajätmises).

Üheks väga selgeks piiblikohaks, kus sellest räägitakse - ja mitte "jumalatute" inimeste, vaid kristlaste endi näitel - on Heebrea kirja 6. peatükk. Selles hoiatatakse neid, kes on juba saanud osa Jumala armust Jeesuses Kristuses, ülitõsiste manitsussõnadega: "On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad Ta naeruks." (Hb 6:4-6)

"Taganemise" kohta kasutatakse selles kohas kreeka keeles sõna, mida võib samuti tõlkida õigelt teelt eksimisena, kõrvalekaldumisena või libastumisena. Peatüki lõpupoole tarvitatud ankru-näidet silmas pidades võiksime mõelda ka triivimisele ehk enda mingitest jõududest õigelt kursilt kõrvale kiskuda laskmisele, mida ankur peaks takistama.

Jumala nõu ja tõotus on igal juhul kõikumatu ning muutumatu - ja kindlasti võime öelda ka eksimatu: Ta tahab päästa inimesed nende pattudest ning on teinud selleks kõik vajaliku. Tema Poeg, meie Päästja ja Ülempreester Jeesus Kristus on Heebrea kirja sõnul "eeljooksja" (Hb 6:20) - see, kes läheb teiste eel selleks, et kõik teised talle järgneksid -, kes on läinud "vahevaiba taha sisimasse" (Hb 6:19), et tuua meid tagasi õigele rajale ning avada meile taas ligipääs Jumalale.

Seeläbi olemegi päästetud oma pattudest. Patt tähendab lahutatust Jumalast - Jeesuses on meid taas Jumalaga ühendatud. Patt tähendab eksimist teelt, taganemist omaenda kutsumusest ja olemusest ning eesmärgist mööda elamist - Jeesuses on meid õigele teele tagasi juhitud. Või veelgi täpsemalt: Tema ongi Tee (Jh 14:6).

Kuidas Jumal seda teeb? Ingel ütleb seda Joosepile paar salmi hiljem: "Teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega." (Mt 1:23)

Inimese lahutatus Jumalast ületatakse seeläbi, et Jumal ise saab inimeseks: Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes võtab enda peale kõik, mis kuulub meile, ja annab meile kõik, mis kuulub Talle.

Athanasiuse usutunnistuses öeldakse selle kohta: "Õige usk on järelikult see, et me usume ja tunnistame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt nii Jumal kui ka inimene. Ta on Jumal, enne aegade algust Isa olemusest sündinud, ja ema poolt maailma sünnitatud inimene, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, kellel on mõistuslik hing ja inimlik ihu, oma jumalikkuse poolest võrdne Isaga, inimsuse poolest Isast alam. Kuigi Ta on nii Jumal kui ka inimene, ei ole siiski kaht Kristust, vaid üksainus. Ta ei ole üksainus niimoodi, et jumalik muutub inimsuseks, vaid nii, et Jumal on inimsuse omaks võtnud. Ta on läbinisti üks: aga mitte nii, et mõlemad olemused oleks segunenud, vaid nii, et nad moodustavad ühe isiksuse."

Meie jaoks tähendab see, et kui meid ristimises võetakse vastu Kristusesse või riietatakse Kristusega (Gl 3:27), siis me ei saa küll "pisikesteks jumalateks", aga Jumal võtab meid täielikult vastu, lõpetades meie lahusoleku Temast ning taastades samal ajal ka meie tõelise inimlikkuse.

Kristuse jaoks tähendas see muidugi esmalt seda, et Ta võttis enda peale ka meie patud - täites nõnda "kõike õigust" (Mt 3:15) - ja koges, olles ise patuta, Jumalast lahutatuse täit valu ja needust (vrd Mt 27:46; Gl 3:13).

Meie ankur - meie tõeline ja ainus kindlus - "ulatub vahevaiba taha sisimasse", s.t on ennast meie eest ohverdanud Jumala Pojas Jeesuses Kristuses, kes on tulnud, et päästa oma rahvas nende pattudest. Niipea, kui me sellest pidepunktist loobume, oleme triivimas eemale oma olemasolu eesmärgist ning kaugenemas Jumalast. Nagu ennist öeldud, ei teostu see mitte niivõrd mõtteviisi, kuivõrd konkreetsete tegude (sõnade, mõtete ja tegematajätmiste) tasandil: "Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt, aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine." (Hb 6:7-8)

• Prev
• Next