Kuigi ma kuulun peaasjalikult vanamuusika austajate hulka (Deep Purple, Pink Floyd, Led Zeppelin jmt), avastan ma aeg-ajalt ka suhteliselt uusi laule, mis mind vägagi kõnetavad. Eesti muusikutest tuleb siinkohal kindlasti kõne alla Dagö ja nii mõnegi lauluga isegi Smilers.

Üks mind kõige enam puudutanud laule viimasel ajal pärineb viie aasta eest igavikku lahkunud ameerika soulilauljalt Luther Vandrossilt.

Ta jõudis selle salvestada üsna vähe enne oma 52. sünnipäeva ning vahetult enne teda tabanud ajurabandust. Paar aastat hiljem ta suri, otseseks surmapõhjuseks südamerike, tema hädad olid aga tingitud suhkru- ja kõrgvererõhutõvest - samadest haigustest, mis olid viinud ära tema isa, kui ta oli vaid 8-aastane.

Too laul, millest kõnelen, oli kogu tema lauljakarjääri ainukene number 1 hitt, kusjuures ta ei jõudnud seda esitada ühelgi kontserdil. Laulu pealkiri on "Dance With My Father" - "Tantsida minu isaga".

Selle sisuks on nukker tagasivaade minevikku, otsetõlge oleks järgmine:

Siis, kui ma olin laps / Enne kui elu võttis kogu mu süütuse
Tõstis mu isa mind kõrgele / Ja tantsis koos mu ema ja minuga ja siis
Keerutas mind ringi, kuni ma uinusin / Mind seejärel trepist üles kandes
Ja ma teadsin kindlalt, et mind armastatakse

Kui ma saaksin veel ühe võimaluse / Veel korra, veel ühe tantsu temaga
Siis ma mängiksin laulu, mis ei lõpeks mitte iialgi / Kuidas ma küll tahaksin-tahaksin tantsida taas oma isaga

Kui mina ja mu ema olime eri meelt / Siis, et saada oma tahtmist, ma jooksin isa juurde
Ta ajas mu naerma, et mind lohutada / Ja panna mind viimaks tegema just seda, mida ema ütles
Hiljem sel ööl, kui ma magasin / Jättis ta mu lina alla dollari
Ma ei oleks iialgi uskunud, et ta lahkub mu juurest

Kui ma vaid saaksin varastada / Ühe viimase pilgu
Ühe viimase sammu / Ühe viimase tantsu temaga
Siis ma mängiksin laulu, mis ei lõpeks mitte iialgi / Sest ma tahaksin-tahaksin-tahaksin tantsida taas oma isaga

Vahel ma kuulasin ema ukse taga / Ma kuulsin, kuidas mu ema nuttis tema pärast
Ma palusin tema eest rohkem veel kui enda eest / Ma palusin tema eest rohkem veel kui enda eest
Ma tean, et ma palun rohkem kui liiga palju / Aga kas Sa ei võiks saata tagasi seda ainsat meest, keda ta iial armastas
Ma tean, et Sa ei tee seda tavaliselt / Aga, armas Issand, ta sureb igatsusest tantsida taas minu isaga

Igal õhtul, kui ma magama jään / On see ainus, millest ma und näen

Olen aastavahetusel alati vaadanud tagasi, aga mitte niivõrd möödunud aastale, kuivõrd kogu elule. Ja üks, mida ma seal nii palju näen, on kasutamata võimalused. See, kui palju imelist on Jumal mulle kinkinud - peaasjalikult nende kallite inimeste näol, kes on minu ümber -, ja paraku ka see, kuidas olen osanud - või õigemini: ei ole osanud - mulle kingituga ümber käia.

Jumal on mulle - meile kõigile - kinkinud veelgi enam. Ta on kinkinud oma armastuse täiuse oma Pojas, kes on saanud meie pärast inimeseks, kannatanud, risti löödud ja surnud. Ja kui ma vaatan oma elule, siis näen ma ka seda, kui vähe ja kui halvasti olen ma Talle selle imelise kingituse eest vastanud.

Ärgem jätkem kasutamata ühtki hetke, mis meile kingitakse koos meie armastatud inimestega. Me ei tea iialgi, milline tants, milline samm või milline pilk jääb viimaseks.

Ja ärgem jätkem kasutamata võimalust avaldada just praegu armastust ka Temale, kes on meid armastanud igavese armastusega ja kogu oma olemuse ja olemise hinnaga.

"Maria, helde Ema, ma palun südamest Su Poja valu pärast, kes suri meie eest: Oh näita Jeesukest meil kõrges taevasaalis, kus rõõmu igavest." Nii kõlab palve ühes vanas laulus (märksa vanemas kui Deep Purple’i, Pink Floydi või Led Zeppeliniomad). Seal, kõrges taevasaalis, kõlab laul, mis ei lõpe mitte iialgi. Seal saame tantsida oma Isaga igavesti.

• Prev
• Next