"Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad." (Ef 5:15-16)

Inimestena elame oma elu just nii, nagu me elame, ja tavaliselt me ei taha, et keegi meile ütleks, kuidas me elama peaksime.

Vahel on see aga vajalik. Ja vahel on see koguni nii vajalik, et me oleme valmis seda ka ise tunnistama. Ja mõnikord on see isegi nii vajalik, et me oleme valmis selle järele kisendama.

Paraku on nii, et inimestel on küll enamasti oma arvamus meie elu, isiku ja eluviiside kohta, aga nad räägivad sellest meie seljataga ning kipuvad esile tooma pigem halba kui head. Ja seda, mida nad meie juures ei mõista, mis on teisiti kui nende endi juures. Inimesed on valmis - ja meie ise oleme valmis - pigem lammutama kui ehitama.

Vähe on neid, kes võtavad vastutuse ja tahavad ning aitavad meil tõepoolest meie elus selgust leida. Seepärast on ka meil endil pigem tõrjuv hoiak teiste inimeste nõuannete suhtes, ja isegi kui me tahaksime hüüda: "Aita mind!", ütleme selle asemel tihtipeale: "Mine ära! Jäta mind rahule!"

See "mine ära" ja "jäta mind rahule" ongi tihtipeale ainus "aita mind", "armasta mind", mida me inimestelt kuuleme. Seepärast peame olema väga tähelepanelikud oma ligimeste suhtes.

Üks inimene, kellel on tõsine alkoholiprobleem, ütles mulle, et kuna kõik inimesed suhtuvad temasse nagu täielikku ja parandamatusse alkohoolikusse - mis ta ka on -, kes enam millekski ei kõlba, tunneb ta pidevalt sisemist survet öelda: "Olgu, kui te tahate, eks ma siis olengi see, kelleks te mind peate!" Loomulikult ei ole ka see väga vastutustundlik, aga siiski mõtlesin ma seepeale, et tegelikult on seegi hüüe: "Aidake mind! Armastage mind!" Isegi siis, kui ma ei suuda muutuda ...

Septembrikuu 21. päeval meenutatkse apostel ja evangelist Matteust. Matteus oli tölner, patune, kes elas oma elu, nagu elas. Ja kindlasti oli temagi sees ja peal samasugune surve: inimesed suhtusid temasse kui lootusetusse patusesse ja tal ei olnud mingit võimalust sellest staatusest pääseda.

Aga juhtus midagi imelist ja ootamatut: tuli üks inimene, kes teda mõistis. Kes mõistis, et ka temas on kuskil peidus see hääletu hüüe: "Aidake mind! Armastage mind!" Ja see inimene ütles talle: "Järgi mind!" Ning sõnagi lausumata - täieliku ootamatusena ka iseendale - tõusis Matteus püsti ning järgnes Talle. Ja kogu tema elu muutus.

Jumal vaatas oma armastatud inimkonna peale ning kuulis seda hüüet armastuse jäele läbi kogu patu ja rikutuse. Ta tuli ja päästis meid, kinkides meile oma armastuse ja uue elu. Kinkides meile midagi, mida me ei saa teisiti kui omakorda edasi kinkida.

• Prev
• Next