Jeesus ütles kirjatundjale, kes tunnistas Talle, et Jumala ja oma ligimese armastamine on enam väärt kui kõik ohvrid, et too "ei ole kaugel Jumala riigist" (Mk 12:34).

Kui Ta saatis välja seitsekümmend jüngrit, siis Ta käskis neil kuulutada: "Jumala riik on teie lähedal!" (Lk 10:9) Õigem oleks küll tõlkida: "Jumala riik on tulnud ligi, teie juurde!"

Jeesus mõtleb seda sõna-sõnalt: Tema jüngrid võivad täie julgusega kuulutada, et nende kaudu on Jumala riik inimeste juurde tulnud. Isegi neile, kes jüngreid ega nende sõnumit vastu ei võta, saavad nad öelda, et "Jumala riik on teie lähedal olnud", nagu seisab vanemates piiblitõlgetes (Lk 10:11).

Jeesus ütleb oma jüngritele ja oma jüngrite kohta: "Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind; kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu; kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu Läkitaja." (Lk 10:16)

Jumala kuningriik, Tema valitsus on seal, kus on Ta ise. Jumal on Kristuses, kes on "nähtamatu Jumala kuju" (Kl 1:15, kreeka keeles kasutatakse siin sõna eikon, ikoon); kelles "elab kogu Jumala täius" (Kl 1:19). Niisiis on Jumala riik tulnud meie ligi, meie juurde Jeesuses Kristuses. Ja kuna Kristus on seal, kus on Tema nimel Tema jüngrid (Mt 18:20), on Jumala riik tõepoolest seal, kus on need, keda Kristus on läkitanud; seal, kus Temast tunnistust antakse ja Tema tegusid tehakse.

Jumala riik on lähedal kõigile ja kõikjal, kus kuulutatakse Evangeeliumi ning jagatakse inimestele Jumala armu. Igal pool, kus Evangeelium ära põlatakse või kus lükatakse kõrvale need, kes Jeesusest tunnistust annavad, põlatakse ära ja lükatakse kõrvale nii Jeesus ise kui Jumal, kes on Ta läkitanud.

Jumal on oma Poja läkitanud selleks, et kõik, kes Ta vastu võtavad, saaksid Tema lasteks (Jh 1:12) ning päriksid Temasse uskudes igavese elu (Jh 20:31).

Jumal on omalt poolt teinud kõik vajaliku, et inimesed võiksid õndsaks saada. Küsimus ei ole selles, kas Jumala riik on kaugel või lähedal: Jumala riik on tulnud ligi, meie juurde. Küsimus on hoopis sellest, kui kaugel oleme meie, olen mina Jumala riigist.

Kas olen "riigist lahti", nagu ütleb vana kirikulaul (UL 114; KLPR 3)? Või "pole ma kaugel Jumala riigist", nagu ütles Jeesus arukale kirjatundjale? Või olen ma Jumala riigi - ja see tähendab ka igavese elu ja õndsuse - osaline?

Kas mulle tuleb öelda kahetsustundega, et "Jumala riik on minu lähedal olnud", aga paraku minust mööda läinud, või tohin ma julgusega rõõmustada, et Jumala riik on minu lähedale tulnud ja minust on saanud selle riigi kodanik ning taevase Kuninga laps?

• Prev
• Next