«Issand, ma tahan Sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!» – «Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!» (Lk 9:61-62)

Õigupoolest ei seisa püha Luuka evangeeliumi kreekakeelses originaaltekstis siinkohal sõnu «ma tahan», vaid tegemist on tuleviku vormiga verbist «järgnema» või «järgima». «Ma järgnen Sulle kindlasti» – just nii ütleb too meile tundmatu mees Jeesusele. Grammatiline tulevik ei tähista siin millegi määramatuks ajaks edasi lükkamist, vaid justnimelt kindlust – see väljendab midagi, mis on kindlasti toimumas.

Ainult et enne seda – või esmajärjekorras – on vaja jätta hüvasti oma kodustega. Või hoopis… tegelikult pakuvad need sõnad päris palju mõtteainet.

Sõna, mis on pandud eesti keelde ümber kui «hüvasti jätma» (või nagu varasemates piiblitõlgetes, «Jumalaga jätma»), ei olegi tegelikult niisama lihtsalt tõlgitav. See võib tähendada ka «lahti ütlema», «loobuma» või «maha jätma» (nagu nt Lk 14:33), aga võib-olla ka – kuigi Uues Testamendis vastavat näidet ei ole – «[asju] ära korraldama». Ning õigupoolest ei ole originaalis juttu otseselt «kodakondsetest» või «nendest, kes on kodus», vaid «kodus olevatest [inimestest või asjadest]».

Kui vaatame Jeesuse ülimalt järsuna tunduvat vastust tollele hea tahtega inimesele, siis saab asi ehk veidi selgemaks. Jeesus ütleb (tõlget veidi originaalilähedasemaks kohendades): «Mitte ükski käe adra külge pannu, kes jääb tagasi vaatama, ei ole Jumala riigis omal kohal.»

Esimene võimalus seda mõista on järgmine: kui inimesel on midagi, mis teda seob, mis hoiab teda kinni ja takistab Jeesust järgimast – s.t. kui miski on Jeesusest tähtsam –, siis see inimene lihtsalt ei sobi Jumala riiki. Jumala riigis on kõige tähtsam Jumal, kusjuures seda ei tohi mõista kui mingit Jumala isekuse väljendust, vaid see tähendab, et ainult kõigest muust lahti lastes ja täielikult Jumalale andudes leiab inimene selle ainsa, mis on tegelikult väärt, et sellest kinni hoida: Jumala riigi kui tõelise elu täiuse. Siinkohal tulevad meelde Jeesuse sõnad Mäejutlusest: «Otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!» (Mt 6:33)

See on ka ainus tee iseenda tõelise leidmiseni, millest Jeesus kõneleb veidi eespool: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?» (Lk 9:23-35)

Püha Bonaventura räägib sellestsamast väga kaunilt järgmiste sõnadega: «Kui me oleme nüüd kord tulnud meie Issanda Jeesuse helde südame juurde, ja on nii hea siia jääda, siis ärgem laskem end Temast kergelt lahti rebida. Kui hea ja rõõmustav see ometi on, et võime elada selles südames! Sinu süda, armurikas Jeesus, on kallihinnaline aare, hindamatu pärl; Sinu südame ülesküntud põllust leiame selle. Kes võiks selle pärli jälle minema visata? Pigem olen ma valmis andma vahetuseks kõik oma pärlid, ohverdama kõik mõtted ja soovid, et seda kätte saada. Kõik oma püüdlused suunan ma hea Jeesuse südame poole, ja ma olen kindel, et Ta täidab mu igatsused. Helde Jeesus, Sinus olen ma leidnud nii Sinu kui oma südame!»

Jeesuses leiame nii Tema – Jumala – kui ka omaenda südame, oma tõelise südame, sellise, millisena Jumal seda näeb ja prohvetite kaudu ette kuulutab: «Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.» (Hs 36:26)

Ilma Temata… võivad meil olla küll «meelitused suus», aga meie «süda ajab taga omakasu» (Hs 33:31)

Niisiis tähendab «käe adra külge panemine ja tagasi vaatama jäämine» seda, et miski – või keegi, ükskõik, mis ja kes – on meile tähtsam kui Jeesus; see tähendab tegelikult, et meie ise oleme endale tähtsamad kui Tema – ja nii on ka need teised asjad või koguni inimesed, ka kõige lähemad, meile vaid meie oma isekuse rahuldamise vahendid. Ja just seetõttu ei ole me Jumala riigis omal kohal – või veelgi rängemini väljendudes: ei kõlba me Jumala riigile.

Teine võimalus nii Jeesuse kui Tema järele tulla tahtnud mehe sõnu mõista on aga mõnes mõttes vastupidine – ja ometigi mitte vähem isekas. Võib-olla ei väljendanud ta mitte soovi kellagagi hüvasti jätta või mingeid asju korda seada, vaid hoopis millestki lahti ütelda. Ja kui ta siis palub, et Jeesus «lubaks» tal seda «enne» teha, siis kas ei või siin olla tegemist justkui Jeesusele teatava tingimuse esitamisega, püüdega endale südamerahu – või, Jeesuse keeldumise korral – vabandust välja kaubelda: mitte mina ei pea millestki lahti ütlema – näiteks mingitest pahedest loobuma –, vaid Jeesus tehku seda minu sees minu eest! Ja kui ma ei suuda, siis – in šāʾ Allāh – Jumal ise vastutagu…

Jah, muidugi me peame usaldama end Jumala kätte ja Tema juhtida, aga see ei tähenda oma isikliku vastutuse eest põgenemist. Vastupidi, Pühakiri ütleb meile nõnda: «Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.» (Hb 12:3)

«Eeskujuks võtma» on selles kohas taas taoline väljend, mida on originaalist päris keeruline tõlkida. Kreeka keeles seisab siin sõna «analogizomai», mis tähendab «võrdlema», «kõrvutama»,  ka «[ennast võrdluses kellegi või millegagi] mõõtma».

Kristus ei ole jäänud mitte midagi taga kahetsema, et vaid meid, kadunuid, päästa ja tagasi tuua. Ta on võtnud enda peale vastutuse, mida tegelikult ei peaks kandma mitte Tema, vaid meie, patused, oma tegude eest.

Kristus ei jäänud kätt adra külge pannes tagasi vaatama, ja nii ei ole meilgi muud valikut kui vaid Temale järgnedes jätta selja taha kogu isekus, et võiksime leida oma koha Jumala riigis.

• Prev
• Next