Teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. (Ef 2:8)

Mõne päeva eest tapeti ühes Ameerika Ühendriikide kirikus üheksa piiblitunnis olnud inimest. Mõrvas kahtlustatav 21-aastane noormees tabati õige pea ning enne kohtuistungi algust andis kohtunik sõna ohvrite perekondadele, kelle esindajad ütlesid muuhulgas järgmist:

«Ma tahan, et kõik võiksid teada, et ma andestan sulle. Sa võtsid minult ära midagi väga väärtuslikku. Ma ei saa enam kunagi temaga rääkida. Mul ei ole enam kunagi võimalik teda [oma käte vahel] hoida, kuid ma annan sulle andeks. Leidku sinu hing halastust. Sa tegid mulle haiget, sa tegid haiget paljudele inimestele, kuid Jumal andestab sulle ja minagi andestan sulle.»

«Ma annan sulle andeks ja mu perekond andestab sulle, kuid meil oleks hea meel, kui sa võtaksid seda kui võimalust kahetseda. Kahetse, tunnista oma pattu ja anna oma elu sellele, kes on kõige tähtsam, Kristusele, et Ta saaks seda muuta, muuta sinu teed, hoolimata kõigest, mida sa oled teinud, et sul läheks hästi. Paremini, kui sinuga on praegu.»

«Me võtsime su kolmapäeva õhtul avasüli oma piiblitunnis vastu. Sa tapsid mõned kõige kaunimad inimesed, keda ma olen tundnud. Iga kude minu ihus teeb mulle haiget. Ja ma ei ole enam kunagi seesama.»

«Ma tänan kohtunikku oma perekonna nimel, et ta ei ole lubanud võitu saada vihal. Mis puutub minusse, siis ma olen alles teel ja annan endale aru, et ma olen väga vihane. Kuid üks asi, mida Depayne (üks tapetuist) mulle õpetas, oli, et me oleme perekond, mille on rajanud armastus. Meis ei ole kohta vihale, ja nii me peame andeks andma. Ma palun Jumalat sinu hinge pärast ja tänan Jumalat, et mind ei ole kohal, kui tuleb päev, mil sa seisad Tema kohtu ees. Jumal õnnistagu sind!»

«Me oleme talle selle, mis ta tegi, juba andeks andnud, ja meie perekonna poolt ei ole tema suhtes midagi muud kui vaid armastus.»

Ma ei tea, kas midagi sellist on mõeldav ka Eesti kohtutes. Ja ma ei tea, milline oleks minu pöördumine, kui peaksin seisma vastakuti mõne oma lähedase inimese tõenäolise mõrtsukaga, kelle üle valmistutakse kohut mõistma. Igatahes puudutasid ja liigutasid need sõnad mind sügavalt.

Need pani mind mõtlema kolmele väga olulisele asjale. Esiteks: kas Jumal tõepoolest andestab kõik ja kõigile? – Jah, nii see peab olema, teisiti ei ole lihtsalt võimalik! Jumala Sõna ütleb, et armastus «lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike ega hääbu kunagi» (1Kr 13:7-8) – ja «Jumal on armastus» (1Jh 4:16), niisiis kehtib see kõik ka – ja eeskätt – Tema puhul.

Muidugi sõltub nendest sõnadest õige arusaamine sellest, kas me mõistame, mis on armastus – et see ei ole mitte niivõrd magus tunne (nagu tavaliselt arvama kiputakse), vaid tahte valdkonda kuuluv valmisolek parimaks sellele, keda armastatakse.

Nii on kindel, et Jumal ei kiida heaks meie patte ega kuritegusid, ent sama kindel on, et Ta on valmis tegema – ja on Kristuses teinud – kõik vajaliku, et võiksime patust pöördudes ja kurjast vabaks saades leida andeksandmise ja päästa oma hinge.

Teine asi, millele jäin mõtlema, oli see, kui tõeliselt me mõistame, et Jumala valmisolek kõigile ja kõik andeks anda nõuab meilt – minult! – samasugust valmisolekut. Jeesus näitab seda meile nii Meie Isa palves kui paljude muude õpetussõnade kaudu – ja näitab sedagi, kui hukatuslik on meie enda hingele elu andestamatuses ja halastusetuses.

Ning kolmandaks: kuivõrd me oleme valmis endale tunnistama, et ka meie oleme nendesamade andestust vajavate patuste hulgas, kellena meil on iseendast nii sageli palju kergem identifitseerida teisi? Püha Paulus kirjutab: «Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, […] oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.» (Ef 2:1.3)

Tulles tagasi Ameerika kirikutulistamises hukkunute pereliikmete pöördumiste poole, võime imetlusega tunnistada, kuivõrd tõsiselt, järjekindlalt, siiralt ja lihtsalt nad võtavad nii oma usku kui Pühakirja õpetust. Võime olla täiesti kindlad – ja nad tunnistavad seda väga selgelt ja ausalt –, et nende sees pulbitseb väga suur valu, võib-olla mõnel isegi midagi, mis kaldub viha või kättemaksuiha poole, aga sellest kõigest hoolimata suudavad nad nii mõistuse kui ilmselt ka tahtega, s.t tõelises mõttes südamega, toimida nii, nagu on õige. Õige vähemalt Jumala ja Tema Sõna ees, kui ka võib-olla vastuolus n-ö inimliku õiglustundega.

Oma lähedaste mõrtsukale andeks andes järgivad nad ainumõeldaval viisil nii Kristuse eeskuju kui Tema õpetust – jah, just nii saavad tõeks apostli sõnad armastusest, mis on valmis lõpuni leppima, uskuma, lootma ja taluma ega hääbu mitte kunagi.

Samal ajal on see aga ka parim – ja võib-olla samuti ainumõeldav – tunnistus usust sellesse, et Jumal on valmis andestama kõik ja kõigile, juhul kui inimene on valmis kahetsema ja jumalikku andestust vastu võtma. Paremat viisi evangeeliumi kuulutamiseks ei ole.

Ning viimaks: olen täiesti kindel, et need inimesed ei kõnele ennast teistest – sealhulgas sellestsamast tõenäolisest mõrtsukast – paremaks pidavalt positsioonilt, vaid samasuguste viletsate, patuste, armu vajavate ja armusaanud patustena nagu me kõik.

Nii ja just ning ainult nii on neist saanud – ja saavad meistki – «Jumala teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda» (Ef 2:10).

• Prev
• Next