Aga kui su vend saab toidu pärast kurvaks, siis sa ei käi enam armastuse järgi. Ära saada hukka oma toiduga seda, kelle eest Kristus on surnud! (Rm 14:15)

Mind on alati hämmastanud, et Ameerika Ühendriikides võib päris sageli näha omaaegset lõunaosariikide konföderatsiooni lahingulippu, mida sellel kujutatud kaldristi järgi nimetatakse vahel ka Püha Andrease lipuks.

Tegemist on Ameerika kodusõja (1861-1865) aegse sümboliga, ning selle jätkuval au sees pidamisel ei ole enamasti tõenäoliselt mitte midagi pistmist orjapidamise ja muude sarnaste «väärtuste» ülistamisega, mille eest – vähemalt osaliselt – lõunaosariigid võitluses põhja omadega toona seisid, vaid pigem on tegemist väärilise sõjaväelise austuse osutamisega nii ühel kui teisel pool võidelnud langenutele.

Ometi on see mind, nagu öeldud, alati vähemalt veidike hämmastanud. Nüüd aga, mil on puhkenud tõsine kampaania selle lipu võimalikult täielikuks kõrvaldamiseks avalikust ruumist, ei ole ma sugugi vähem hämmeldunud, kuna pooleteise sajandi taguste varjudega võitlemine tundub mitte ainult veidrana, vaid ka kuidagi silmakirjalikuna.

Kampaania sai uue hoo sisse tollestsamast Charlestonis toimunud kirikutulistamisest, mille üle mõtisklesin nädala aja eest, konkreetsemalt  sellest, et üsna paljudest suudest hakkas kõlama väide, nagu solvaksid avalikes kohtades lehvivad konföderatsiooni lipud rassivaenu ohvreid.

Siinkohal on huvitav märkida, et kui viisteist aastat tagasi arutleti Lõuna-Carolina senatis selle üle, kas kodusõjas langenute mälestusmärgi juures võiks lehvida ka lõunaosariikide lipp, siis hääletas üks hiljutises tulistamises hukkunuid, pastor Clementa Pinckney, selle poolt. Kas ta pidas seda lippu enda suhtes solvavaks või ei, ei ole teada, aga igal juhul oskas ta kõnealuses hääletuses asetada iseennast tahaplaanile ning arvestada nendega, kelle tunded ja assotsiatsioonid võivad olla tema omadest erinevad.

Praeguseks on konföderatsiooni lipp avalikest kohtadest vist peaaegu kadunud. Ning kõik suured kaubandusketid Ameerika Ühendriikides on teatanud, et nad lõpetavad nii lipu enda kui muude sarnast sümboolikat kandvate kaupade müügi.

Siinkohal ei saa teisiti, kui hämmastunult küsides hüüatada: kas tõesti [alles] nüüd, 150 aastat pärast kodusõja lõppu?!

Kas inimlikul silmakirjatsemisel tõepoolest ei olegi otsa ega äärt?

Kus nad siiamaani olid?

Vägisi tekib kahtlus, kas keegi pole mitte välja arvestanud, et taoline turundustrikk toob lõppkokkuvõttes rohkem sisse, kui kaotatakse olemasoleva kauba müümata jäämisest…

Kogu loo silmakirjalikkus ei piirdu muidugi sellega, hoopis hullem on miski, mis võib esimesel hetkel varjulegi jääda. Nimelt annab «segregatsiooni ja viha sümboliseeriva» lipu põlustamine taas kord võimaluse poliitikutele – rääkida, rääkida ja rääkida,s.t hoida ennast pideva meedia ja inimeste tähelepanu all. Ning annab kõigile, nii meediale, poliitikutele kui suurele osale rahvast võimaluse mõtelda endast kui enneolematult headest ja valgustatud inimestest ning tunda, et taas kord on tehtud ära midagi suurt (peaaegu, nagu oleks kellelegi antud võimalus võita uuesti kodusõda või midagi veelgi vägevamat).

Muidugi võib küsida ka, kui kaugele ollakse ajaloolise ülekohtu õigeks ajamisega valmis minema. Mis saab näiteks austusest Ameerika Ühendriikide rajajate vastu, kellest suur osa olid kõigile valgustatud ideaalidele vaatamata samaaegselt kuni oma elu lõpuni orjapidajad?

Peamine küsimus on siin aga hoopis see, kas mingi sümboli vastu võitlemine või selle kõrvaldamine avalikkusest muudab inimeste mõtteviisi, ja kui, siis kuidas, millises suunas.

Pühakiri manitseb meid arvestama alati kõigi oma kaasinimestega – iseäranis nendega, keda võime pidada endast nõrgemaks või haavatavamaks: see peaks olema just tugevate au ja privileeg. Aga asi ei ole niisama lihtne, sest kes on see, kes otsustab, kes on tugevam ja kes nõrgem – ning kas tugevad on alati tugevad, ja kui mitte, siis kas nende nõrkus vajab samasugust arvestamist nagu nõrkade oma?

«Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!» kirjutab püha Paulus (Rm12:10). Kuidas jõuda sellise tulemuseni, et kõik, nii tugevad kui nõrgad, ja nii ühed kui teised nii oma nõrkuses kui oma tugevuses, oskaksid üksteisega vääriliselt arvestada? Jah, ka nõrgad oma tugevuses tugevatega nende nõrkuses…

See ei puuduta ainult konföderatsiooni lipuga seonduvat, kuigi just siin on meil suurepärane näide pastor Pinckney näol – vähemalt kõneleb nõnda tema seisukoht eespool nimetatud hääletuse puhul.

Püha Paulus räägib kirjas roomlastele sellest, et teinekord võime oma ligimest haavata isegi sellega, mida me sööme (või ei söö). Veelgi hullem, me võime sellega koguni «nõrgema venna» südametunnistuse ja usu ohtu seada. Sellisel puhul ei ole muud teed, kui oma söögikombed ja toidueelistused ümber vaadata.

Aga mis siis, kui «nõrgem vend» hakkab oma õigust jõuga (olgu seadusandliku või politseilisega) taga nõudma?

Küsimus ei ole mitte [ainult] selles, kellel on õigus, vaid justnimelt selles, mis saab sel juhul inimeste südametunnistusest. Ning muidugi ka inimestevahelisest usaldusest – kas me ei olegi juba jälle otsapidi ühiskonnas, kus võimutseb silmakirjalikkus, ning vahel tundub, et lausa enneolematul määral?

Kui kedagi solvab konföderatsiooni lipp Ameerika kodusõja mälestusmärgi juures, siis võiks selle sealt maha võtta – minu poolest, sest mulle on selle lipu jätkuv kasutamine, nagu öeldud, niikuinii kummalisena tundunud. Teisalt aga: kui see lipp tõepoolest kedagi solvab – sellega seotud või seostatavate ideede tõttu –, siis kas selle kõrvaldamisega avalikust ruumist saavutatakse vastavate ideede tegelik kadumine, või ainult nende kadumine silmakirjaliku poliitkorrektsuse kattevarju alla? Kardan viimast…

Kristlastena on meil nii kohustus kui eesõigus pidada meeles seda, et nii, nagu me kuulume samasuguste armu vajavate ja armusaanud patuste hulka nagu kõik teisedki, ei saa ka meie teisiti kui elada armu ja halastust jagades.

Tõeliselt, mitte silmakirjaks.

• Prev
• Next