Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad. (Rm 8:16-17)

Aastaid tagasi, kui andsin Kärdla koolis gümnaasiumiõpilastele religiooniõpetust, juhtus järgmine, ühelt poolt veidi naljakas, teisalt aga vähemalt minu jaoks päris kõnekas lugu.

Käsitlesime parajasti hinduismi, aga kuna üks tund sattus 2. novembrile, see tähendab Hingedepäevale, kõnelesin möödaminnes põgusalt ka sellest – peamiselt seoses meie rahvapärimusega. Muuhulgas selgitasin, kui tähtis paik oli meie esivanemate jaoks saun, ja seda mitte ainult pesemise, vaid ka sündimise ja suremise kohana.

Mõned päevad hiljem, kui tegin õpilastele kontrolltöö hinduismi kohta, kirjutasid peaaegu kõik, et selle religiooni järgijate jaoks on eriti püha ja tähtis paik… saun…

See lugu tuli mulle meelde, kui tutvusin viimatise Eestis elavate inimeste usulisi arusaamu käsitleva uuringu tulemustega. Küsitlus viidi läbi käesoleva aasta aprillis ja mais, osalenuid oli kokku tuhatkond, mehi ja naisi peaaegu võrdselt, rahvuselt põhiliselt eestlastest (68%) linnaelanikud (69%).

Annan sellest uuringust väikse ülevaate, kuna see on minu arvates päris huvitav, kasvõi juba see, et vastanuist peab usku enda jaoks tähtsaks rohkem inimesi (37%) kui poliitikat (27%) – oleksin arvanud pigem vastupidi. Ka kirik on minu meelest oluline üllatavalt paljudele inimestele, peaaegu veerandile (24%). Ometigi jäävad need protsendid tõsiselt alla sellele, kui tähtsaks peetakse vaimsust ja enesearengut (80%), ning konkurentsitult on esikohal perekond (97%) ja kohe selle järel sõbrad ja tuttavad (91%), see tähendab üleüldse lähedased inimsuhted – minu jaoks äärmiselt tähtis näitaja.

Usklikuks ja usu poole kalduvaks peavad end vastavalt 20% ja 26% inimestest, kusjuures usklike osakaal on teinud võrreldes 2010. aastaga, mil see oli 13%, märkimisväärse hüppe ülespoole, samal ajal kui usu suhtes ükskõiksete inimeste osakaal on jäänud peaaegu samaks (käesoleval aastal 35%, viis aastat tagasi 33%). Kahanenud on ateismi poole kalduvate inimeste (10%, 2010. aastal 13%) ning veendunud ateistide (7%, 2010. aastal 10%) hulk.

Ühelt poolt kummalistena, teisalt aga praegusaegset väga individualistlikku ja subjektiivset usukäsitlust silmas pidades mõistetavatena mõjuvad järgmised andmed: ristitud on 46% eestlastest ja 80% mitte-eestlastest, ent kuhugi kogudusse kuulub ainult 19% eestlasi ja 25% mitte-eestlasi. Esiteks näitab see, et inimesed ei tea, et ristimise kaudu saab nendest ka koguduse liige (või nad lihtsalt ei taju ennast koguduse liikmena), teisalt aga seda, et ristimine on mingil põhjusel paljude inimeste jaoks siiski tähtis. Eriti, kui võrdleme ristitute hulka usklike omaga – ristituid on usklikest enam kui kaks korda rohkem.

Vähemalt kord aastas käib jumalateenistusel 47% vastanutest, iganädalaselt aga üksnes 5%. Enamasti tehakse seda armastusest vanade traditsioonide vastu (51%), ent ka soovist leida hingerahu (44%).

Kuigi 90% küsitletuist on seisukohal, et iga inimene peaks midagi teadma erinevatest religioonidest, on viimase viie aasta jooksul kasvanud nende hulk, kes leiavad, et koolis ei ole vaja religiooniõpetust. Enamus on siiski religiooniõpetuse poolt, näiteks gümnaasiumi osas 67%, aga vastaseid on – sellesama gümnaasiumi osa puhul – käesoleval aastal rohkem (27%) kui viis aastat tagasi (20%). Millega seda seletada, on väga raske ütelda.

Religiooniteemade üle ei mõtiskleta kuigi sagedasti – vähemalt kord kuus teeb seda üksnes 21% inimestest, kusjuures tihti omaette; pereliikmetega räägivad neist asjust vähemalt kord kuus 14% ja sõpradega 13% vastanuist.

Kristlikud põhimõtted – mida nende all ka silmas peetaks – meeldivad 59 protsendile inimestest. 51% vastanuist usub, et hinge eksistents jätkub ka pärast surma, ning 37%, et inimese tegudel on mõju tema surmajärgsele saatusele. 90% inimestest usub aga, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle tagasi praeguse elu jooksul. Taevasesse paradiisi usub 30%, põrgu olemasolusse 29% vastanuist.

Kristuse ülestõusmises on veendunud 12% ning sellega pigem nõus 19% inimestest, isikulise Jumala olemasolu usub kindlalt 9% ning pigem nõus on taas 19% vastanuist, samal ajal aga kinnitab «mingi kõrgema väe» olemasolusse koguni 66% vastanuist.

Kristuse lunastavasse ristsurma usub 29%, kaitseinglitesse aga 54% küsitletuist – ning sama palju (54%) ka tähtede ja teiste taevakehade mõjusse inimsaatusele.

Hinge taassündi pärast surma peab kindlalt tõeseks 11% ning tõenäoliseks 34% inimestest. Peaaegu sama paljud (33%) leiavad, et neil ei ole vaja ühtegi kindlat religiooni ega kirikut, vaid neil on oma usk. 28 protsendil vastanuist on mingi talisman, mis neid nende arvates kaitseb.

Miks mulle meenus seda uuringut lugedes too kunagine lugu hinduismi ja saunaga? Põhjuseid on kaks: esiteks näib mulle, et «kõige uskmatumaks rahvaks» tituleeritud eestlased ei ole sugugi nii uskmatud või vähemalt mitte nii suletud usulistele ja vaimsetele teemadele kui tihtipeale arvatakse (80% peab oluliseks «vaimsust ja enesearengut»).

Ning teiseks: kui iseloomulik on ikkagi meie rahvale too Koidula poolt «Säärases mulgis» nii tabavalt kirjeldatud «iseenese tarkus», mis nopib kord siit, kord sealt, võtab omaks selle, mida tahab, ning jätab kõrvale paar «tühja täpikest», hoolimata sellest, et tulemus on lõppkokkuvõttes midagi hoopis muud kui algselt mõeldud. Teist  meie kuulsat kirjanikku, Oskar Lutsu, tsiteerides: «segi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul».

Kõige olulisem ja valusam vastuolu kõnealuse uuringu tulemustes seisneb minu jaoks aga selles, et samal ajal, kui peaaegu kõik vastajad peavad ülioluliseks perekonda ja isiklikke suhteid lähedaste inimestega – ja see on äärmiselt positiivne ning lootustandev tulemus! –, ei osata suurt midagi peale hakata arusaamaga isikulisest Jumalast ega selle vahetu, isikliku suhtega Temaga, mida Ta otsib ja pakub meile oma ainusündinud ja inimeseks saanud Pojas Jeesuses Kristuses. Jah, inimeseks saanud Jumalas, kes on lõpmatust armastusest meie vastu – olles ise kehastunud armastus – andnud ennast lõpuni meie eest, et meie võiksime elada koos Temaga lõputus, igaveses õnnes ja armastuses.

Kahtlemata on see peeglisse vaatamise koht ka kirikule: kuidas meie oleme suutnud seda sõnumit edasi anda? Või õigemini: kuidas on nii, et me nii vähe, nii ebaveenvalt, oleme seda sõnumit edasi andnud?!

Võtame näiteks ristimise: 46% eestlastest ja 80% mitte-eestlastest on ristitud, ent kogudusse kuulub ainult vastavalt 19 ja 25 protsenti. Samal ajal peab 97% oluliseks perekondlikke suhteid – ja ristimine on ometi perekondlik sündmus ka selles mõttes, et inimene võetakse seeläbi vastu Jumala laste perekonda, talle antakse Jumala «perekonnanimi». Miks aga meie inimesed ei taju kogudust Jumala perekonnana, kuhu nad kuuluvad ning kus neid hoitakse ja armastatakse, neist hoolitakse ja nende eest hoolitsetakse? Miks ainult 5% inimestest võtab iganädalaselt osa koguduse jumalateenistusest…

Usk on kahtlemata väga isiklik asi. Aga usk ei ole ainult isiklik asi, vaid see peaks olema midagi, mis inimesi üksteisest lahutamise asemel hoopis üksteisega – ja Jumala, oma elu allikaga – seob.

Kuidagi teisiti me seda ei saavuta, kui üksnes järgides Issanda sõnu, mis Ta jättis oma apostlitele ja meile kõigile õhtul enne oma ristisurma: «Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!» (Jh 13:34)

• Prev
• Next