Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: «See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!»

Püha apostel Paulus nimetab inimest – täpsemalt, iga ristitud inimest ehk kristlast – mitmel korral otseselt Jumala templiks:

«Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?» (1Kr 3:16)

«Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.» (1Kr 3:17)

«Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?» (1Kr 6:19)

«Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega? Meie oleme ju elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: «Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas.»» (2Kr 6:16)

Veidi kaudsemalt kasutab Paulus sarnast võrdpilti mujalgi, näiteks: «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise, Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.» (Ef 2:19-22)

Esmalt on ristitud inimene Jumala tempel seetõttu, et ta on Kristuse Ihu liige ning Kristuses «elab kogu jumalik täius ihulikult» –  püha Paulus lisab siinkohal: «… ja teie olete saanud osa Tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea.» (Kl 2:9-10)

Kristus on Immaanuel – Jumal meiega (Mt 1:23), kirik õpetab, et Ta on ühtaegu tõeline ja täiuslik Jumal ning tõeline ja täiuslik inimene. Tema Ihusse vastu võetuna ja sellesse liidetuna, Tema Vaimu läbi Temasse haaratuna oleme meie, Tema püha ristikogudus, Jumala nähtav ja elav tempel siin maailmas. Vähemalt peaksime olema – ja see ei ole midagi, millega võiksime kiidelda, vaid mis seab meie ette tõsise vastutuse ning kutsub meid ikka jälle küsima, kuivõrd kooskõlas on selle kõrge kutsumusega meie elu, usk ja mõtteviis.

Iga ristiinimene on Jumala tempel ka isiklikult: Jumal on valanud oma Vaimu meie peale ja meie südamesse ning teinud meid seeläbi oma eluasemeks ja oma pühamuks. Kui Jumala Vaim elab meie sees ning kui me koos kogu Kirikuga usume ja tunnistame, et Isa ja Poeg ja Püha Vaim on üks ja ainus tõeline Jumal, siis tähendab see, et Jumal ise tõepoolest ongi meid võtnud oma elupaigaks ning tahab olla meie sees. Kuidas see päris täpselt sünnib – nagu ka vastupidine, et meie «elame ja liigume ja oleme»  Tema sees (Ap 17:28) –, seda ei ole ilmselt mõtet püüdagi üksipulgi lahti seletada, ent igal juhul on selge, et Jumal, meie Isa, tahab meiega täiuslikku ühendust ning on selle meile oma Poja läbi Pühas Vaimus võimalikuks teinud. Esmalt ristimises, pärast seda aga, iga kord, kui oleme Jumala oma patu läbi oma elust välja tõuganud, patust pöördumise, kahetsuse ja meeleparanduse annina.

Me oleme Jumalaga lepitatud Tema armu läbi – see ei ole mingil kombel meie teene, vaid Tema imeline kingitus meile Jeesuses Kristuses. Võime öelda, et see on objektiivne reaalsus: me oleme Kristuses lunastatud ning Tema ristiohvrit, mis on Kolgatal üks kord ja alatiseks meie kõikide eest toodud, ei saa tühistada mitte miski.

See on täpselt sama objektiivne reaalsus, nagu oli ka Jeruusalemmas asunud Jumala tempel prohvet Jeremija aegadel. Ja ometi pidid need, kes nii kindlalt selle objektiivse reaalsuse peale lootsid, kuulma tõsiseid sõnu: «Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: «See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!»»

See oligi Issanda tempel, aga… «Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena,» ütleb Issand (Jr 7:11).

Me kuuleme prohveti kaudu mitte ainult Jumala tõotust, vaid eeskätt Tema poolt seatud tingimusi, mida Tema rahvas peab täitma, käske, mida järgima, et Jumala tõotused võiksid tema juures täituda: «Kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks, siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.» (Jr 7:5-7)

Sellest võib jääda nüüd mulje, nagu seisneks Jumala rahva probleem – ja Issanda templi rüvetamine – üksnes teatava sotsiaalse närvi puudumises või puudulikkuses. Tegelikult aga heidab Jumal oma rahvale ette ka ränka usulist ja moraalset langust: «Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne,  ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: «Me oleme päästetud!», selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?» (Jr 7:9-10)

Kas pole kummaline, et paljudes praegusaja ühiskonna- ja kirikugi ringkondades võib sagedasti kuulda kõnelemist esimeses loetelus, eriti selle esimeses pooles, seisvatest asjadest – võõraste, orbude ja teiste kannatajate eest hoolitsemisest –, järjest vähem aga sellest, et Jumalat teotavad ja meid lahutavad Temast eeskätt ebajumalateenistus ja otsesed üleastumised Tema käskudest? Patust ja sellele paratamatult järgnevast karistusest, iseäranis igavesest hukatusest, ei paista olevat kuigi populaarne rääkida või kui, siis tehakse seda kuidagi väga üldiselt justkui millestki, mis käib küll paratamatult inimesega kaasas, ent ei kujuta endast – kuna Jumal armastab meid kõiki niikuinii ja me oleme ju lõppude lõpuks kõigesti hoolimata nii ilusad ja head – kuigi märkimisvääset probleemi. Lihtsalt… on veel mõningaid puudujääke…

Ja ometi on see teema ääretult oluline Jumala jaoks, ning sugugi mitte – nagu vahel arvama kiputakse – ainult Vanas Testamendis. Ka Jeesus hoiatab meid selgelt, millised tagajärjed on Tema käskudest üleastumisel: «Igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.» (Mt 7:26)

Jumala arm katab kinni meie patud ning oma armus võtab Jumal meid oma eluasemeks ja pühitseb oma Vaimu templiks. See on vaieldamatu tõde. Aga samamoodi on vaieldamatu ka see, et kui meie oma kõlvatu eluga, oma patuga, Jumala templi röövlikoopaks muudame, siis näeb ja kohtleb Jumal seda justnimelt röövlikoopa vääriliselt.

Ainus väljapääs on elu jätkuvas meeleparanduses ja pühitsuses, «milleta keegi ei saa näha Issandat» – «et keegi ei jääks ilma Jumala armust» (Hb 12:14-15).

• Prev
• Next