«… selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota teda, ja tunnil, mida ta ei tea, ja raiub ta pooleks ja annab temale osa ühes uskmatutega.» (Lk 12:46)

Jeesus räägib siin valvel ja valmis olemisest – veidi varem on Ta oma jüngritele tõsiselt kinnitanud: «Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu! … Olge siis ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!» (Lk 12:35-40)

See on, muide, ka põhjus, miks tasub lugeda õigeks tavapärast tõlkimisviisi, mille kohaselt ülekohtusele sulasele antakse «osa ühes uskmatutega», mitte aga «nendega, keda ei saa usaldada», nagu seisab meie viimastes Uue Testamendi tõlgetes. Kuigi kahtlemata võib väga sageli olla õige ka see, et neid, kes ise ei usu (või ei usalda kedagi), ei tasu ka endid väga julgelt usaldada…

Tõenäoliselt ei maksagi siin keskenduda niivõrd sellele, kas too sulane on uskmatu või ebausaldusväärne, pigem on Jeesuse sõnade mõtet kõige õigemini tabanud need tõlkijad, kes on läinud sammukese kaugemale ja kasutanud siin hoopis sõna «jumalatud»: «…annab temale osa ühes jumalatutega». Sest just sellest on siin kõnet – sellest, mis ootab ees neid, kes ei ole valvel ega valmis Inimese Poja tulekuks.

Milline saab see osa olema? Jeesus kasutab väga karmi kõnet: isand «raiub ta pooleks». Ning needki, kes ei ole küll väärt sama, mida too kõige ülekohtusem, saavad isanda tulles kes palju, kes pisut hoope – sest oma tegudele ja tegematajätmistele vastav karistus tuleb igaühel ära kanda.

Meil on seda ehk raske mõista, sest oleme harjunud mõtlema, et kuna Jeesuse lunastav ristiohver katab kinni kogu meie patu ja süü, peaksime meie olema justkui vabad igasugusest karistusest või hüvituse kohustusest. Jeesuse sõnad aga meil ennast päris nii rahustada või julgustada ei luba – rääkimata sellest, et peaksime viisil, mille vastu näiteks püha Paulus on korduvalt valjuhäälselt astunud, arvama, et mida rohkem pattu, seda parem, sest just nõnda tuleb Jumala armu ülikülluslik suurus ja vägi kõige kirkamalt esile…

Mida Jeesus meile siis õigupoolest õpetab – kui too kuulus «puhtast ja selgest armust ning ilma igasuguste tegudeta» ei olegi päriselt Tema õpetus, vaid ehk hoopis oma kõlvatut elu välja vabandada katsuvate inimeste petlik eneserahustus ja -õigustus?

Kui vaatame püha Luuka evangeeliumi 12. peatüki algust, siis näeme, et Jeesus kõneleb siin kõigepealt – jätkuna 11. peatükis öeldule – hädavajadusest hoiduda silmakirjalikkusest: «Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest!» (Lk 12:1) Nimelt see oli, mida Ta variseridele ette heitis: et nad järgivad kõikvõimalikke iseenda väljamõeldud väliseid eeskirju, seespidi on aga «nagu äravajunud hauad, ja inimesed käivad nende peal, ilma et nad teaksid» (Lk 11:44).

Ometi «ei ole midagi varjatud, mis ei tuleks ilmsiks, ega ole midagi salajas, mida ei saadaks teada» (Lk 12:2), ja seepärast on soovitus, mille Jeesus nüüd oma jüngritele annab, tõepoolest elu ja surma – igavese elu ja igavese surma! – küsimus: «Ärge kartke neid, kes tapavad ihu ja pärast ei saa rohkem midagi teha. Ent ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke Teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse. Tõesti, ma ütlen teile, Teda kartke!» (Lk 12:4-5)

Niisiis on esimene oluline õpetus, mille Jeesus meile annab, järgmine: ärge arvake, et võiksite seda, mis on teie sees, Jumala eest varjata või isegi mingite vagade tegudega tasakaalustada – see kõik oleks vaid silmakirjatsemine ning tähendaks nõnda kõigile muudele pattudele veel ühe lisamist. Kui suur ja häbematu silmakirjatsemine oleks veel selle õigustamine Kristuse lunastustöö ja Jumala armuga ning oma usuga Temasse…

Edasi räägib Jeesus Temast tunnistuse andmisest või Tema salgamisest: «Kes iganes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees! Aga kes mind salgab inimeste ees, see salatakse Jumala inglite ees!» (Lk 12:8-9) Vaevalt, et siin on – kõike eelnevat silmas pidades – põhjust mõelda ainult sõnatunnistusele. Teame väga hästi, et sõnadest mõõtmatult valjemini kõnelevad meie teod (ja tegematajätmised).

Seda enam, et ka siin on taas täiesti selgelt olemas silmakirjatsemise – ja pealegi väga ränga silmakirjatsemise – oht: «Igaüks, kes Inimese Poja vastu räägib sõna, sellele antakse andeks; aga sellele, kes pilkab Püha Vaimu, ei anta mitte andeks!» Võime seda antud kontekstis mõista nii, et isegi sellest, kui salgame Jeesuse oma sõnatunnistusega – ja see oleks väga ränk patt! –, on veelgi rängem see, kui pilkame Püha Vaimu, kelle tempel me peaksime olema ning keda me oma vääritu eluga Tema eluaset rüvetades otseselt teotaksime (vrd 1Kr 3:16-17).

Edasi kõneleb Jeesus valest ja õigest lootusest. Vale on lootuse panemine iseenda ja maise vara peale – ning sellest tulenevalt ka hirm ja mure, milles väljendub nii meie vale lootus kui ka meie usaldamatus Jumala suhtes. Rikkus Jumalas on ainus, mille peale tasub kindel olla – ning see on nii usalduse kui ka ise ustav olemise, siira ja silmakirjatsematu ustavuse rikkus, «sest kus teie varandus on, seal on ka teie süda» (Lk 12:34).

Nüüd jõuame selle juurde, mida Jeesus kõneleb valvel ja valmis olemisest. Siia kuulub ustavus kõiges, mis on meie kätte usaldatud, aga veelgi enam iseenda usaldamine Jumala hoolde, nii Tema armus kui ka selles elumuutuses, mille Jumal oma armu läbi meis esile kutsuda tahab.

Jah, Jumala arm katab kinni kõik meie patud ja süü, aga selle vääritu vastuvõtmine, oma hoolimatusega selle peale sülitamine, Jumala Poja oma jalge alla tallamine ja Tema püha lepinguvere rüvetamine, armu Vaimu teotamine (vrd Hb 10:29), see on midagi, mille karistuseks ei ole liiast ei pisut ega palju kepihoope – kui meil peaks hästi minema – ega isegi pooleks raiumine ja meile uskmatutega, jumalatutega ühise osa määramine.

Hoidku Jumal meid selle eest ja aidaku elada Tema armu vääriliselt – ega muud siin öelda olegi!

• Prev
• Next