«Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme» – «Ma ei hävita kümne pärast?» (1Ms 18:32)

Üks mälupilt on mind saatnud juba umbes nädal aega – sellest peale, kui eelmisel reedel Tammiste hooldekodus jumalateenistust pidamas käisin.

Omapärasel viisil on seda mälupilti kinnistanud möödunud nädalavahetusel Ruhnus saadud kogemused ning veelgi omapärasemal – ja paraku märksa kurvemal – kombel selle nädala uudis Tartumaal toimunud rängast liiklusõnnetusest ning sellele järgnenud meediakäsitlusest.

Esimene, hooldekodu mälupilt, pärineb hetkest, mil olin lõpetanud armulauapalve ning tõstsin pilgu jumalateenistusel osalejate poole, et lausuda Kristuse Ihu ja Verd nende silme ette tõstes pühakirjasõnad: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud!» Kui olin selle lause välja ütelnud ja mõtlesin parajasti Kristuse lunastava ristiohvri imelisusele, pühadusele ja suurusele, vaadates samal ajal oma kirikuliste peale, tundus vaatepilt mulle kuidagi kummaliselt ja samas sümboolselt tuttav.

Jäin selle üle mõtlema – ning korraga kerkis mu vaimusilma ette traditsioonilise altariplaadi kujutis: neli risti nurkades ning üks enam-vähem keskel. Just nii need vanad ja nõdrad – see ei ole hinnang, vaid tegelikkuse adekvaatne kirjeldus – mu ees istusidki, paar neist ratastoolis, paar tavalistel toolidel.

Jah, ainult viis neid oligi, kuna tavapärastest jumalateenistusel osalejatest kaks olid eelmisest jumalateenistusest möödunud ajavahemikul lahkunud – mitte ainult hooldekodust, vaid ajalikust elust üldse.

Küllap tulevad järgmised, seda on elu ikka kinnitanud, aga seekord oli neid ainult viis, ja nad istusid täpselt sellise mustrina, nagu on viis pühitsusristi traditsioonilisel altariplaadil. Viis pühitsusristi, mis tähistavad Kristuse viit haava: kahte kätes, kahte jalgades ja ühte – seda, kustkaudu Ta viimaks «tühjendas oma hinge surmani» (Js 53:12) – südames.

Kannatava Kristuse, ennast kogu maailma eest ohvriks toonud Kristuse viis haava – niisugustena nägin ma tol hetkel neid viit vana ja nõtra. Muidugi oli Kristuse pühal ihul palju rohkem haavu – kandis Ta ju kogu maailma pattu, nii oleme meiegi üht- või teistviisi, «vanad ja nõdrad» kõigi oma hädade ja pattudega, vähem või rohkem veritsevad haavad Jumala Poja pühas ihus…

Nende puhul seal hooldekodus tekitas see võrdpilt minus heldimust ja aukartust, võib-olla ka veidi kahjutunnet – aga nende siirast ja lihtsat andumust ning oma elu ja olukorra kindlaksmeelset omaksvõtmist vaadates oli kahjutundest tugevam hoopis imetlus –, iseenda puhul aga tekitab see võrdpilt minus pigem häbi ja sügavat kahetsust oma väärituse, tänamatuse, küündimatuse ja isekuse pärast. Ning ometi on Kristus – mind ristimises omaks võttes – arvanud mindki väärt olema üheks paljudest haavadest Tema ihul.

Hoopis teistsugusel viisil kogesin sedasama Ruhnus, sealse kirikuõpetajaga vesteldes, üheskoos palvetades ja jumalateenistust pidades. Ka sümboolset Kristuse viit haava kohtasin ma sealseis kirikuis mitmel korral, küll ristide, küll taevatähtede, küll südamete kujul.

Aga kõige enam olid need haavad kohal 89-aastase ametivenna kogu olemuses: selles, kuidas ta oma alandlikkuses ja tasaduses, sügava tänumeelega, tunnistas lakkamatult Issanda ligiolust ja hoolitsusest oma elus; selles, kuidas ta oskas näha kõikjal enda ümber ja kõiges Jumala armu ja igaviku märke; selles, kuidas ta pea terve aastasaja koormat kandes ei teinud kompromisse ega otsinud kergemat ega lühemat teed liturgias Jumalat austades ning Tema Sõna ja sakramenti jagades ja vastu võttes.

Kristuse viis eluandvat haava ja Tema õndsakstegev rist olid nähtavad ja mõjusad igas hetkes, igas sõnas ja liigutuses, nii vaevaga – ent vähimagi kõhkluseta – astutud sammudes kui õnnistuseks tõstetud karedates kätes ja taeva poole ülendatud pilgus. Needsamad viis haava Õnnistegija pühas ihus, mida võisin taas silmitseda ja kogeda, seekord ilma kellegi inimlikkuse ja nõtruse pärast häbi tundmata, vaid sellest kiirgavat tõelist jumalikkust austades ja imetledes.

Ning kolmas, too kohutav õnnetus Tartumaal… neli hukkunud noort inimest, võib-olla igaveseks hukkunud (tänu Jumalale ei ole see mitte meie, vaid Tema armulistes kätes, seepärast palvetagem nende noorte eest!). Taas haavad, väga valusad haavad, nii Kristuse kui kogu meie rahva, viimselt kogu inimkonna, meie igaühe ihul! Ja siis see, mis järgnes…

On kahtlemata õige, et räägime selliste õnnetuste põhjustest, tagajärgedest ja vajalikul määral ka põhjustajatest. Aga taoline klaperjaht, mis ajakirjanduses tolle elu, iseenda, ühiskonna ja ilmselt ka Jumalaga pahuksisse läinud noore mehe peale lahti läks, on samuti ülekohus, mida peab vältima, sest sellega lisatakse kuhjaga juba olemas olevale valule ning see ei lähtu silmnähtavalt enam armastusest ega tõejanust, vaid pigem kahjurõõmust, ühest vääritumast inimesele omaste hingeliigutuste seas.

Aabraham palus kord Soodoma pärast: «Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?» Issand lubas, et kui seal on kümme õiget, siis Ta ei hävita linna.

Ma ei tea, kui palju elanikke oli toona Soodomas. Aga ma tean, et kogu maailmas elab praegu miljardeid, ning juba elanutena lisandub neile veel miljardeid.

Ühe õige leidis Jumal nende hulgas – Selle, kelle Ta ise andis, kelles Tema ise inimeseks sai ning meie eest kannatas ja suri.

Selle Ühe pärast on Ta otsustanud inimkonda kogu selle kurjuses mitte hävitada. Olgu pealegi seesama inimkond ise haavadeks Tema pühas ihus – Ta on meid nõnda armastanud, et tahab meile, nii pühadele kui patustele, nii täiuslikele kui ebaõnnestunutele, kinkida igavese elu ja õndsuse.

Selleks on Ta meid – olgu või veritsevate haavadena – oma ihusse vastu võtnud. Kui me vaid ei kaotaks Tema igavest andi oma uskmatuse ja südamekõvaduse pärast…

• Prev
• Next