Vägede Issandal on päev … kõigi jaoks. (Js 2:12)

Sattusin hiljuti lugema järgmist kokkuvõtet Ernest Hemingway novellist «Maailma pealinn».

«Ernest Hemingway kirjutas kord lühijutustuse nimega «Maailma pealinn». Selles rääkis ta loo isast ja tema teismelisest pojast, kes olid teineteisest võõrdunud. Poja nimi oli Paco. Ta oli oma isa vastu eksinud. Selle tulemusena oli ta häbi pärast kodust ära jooksnud.

Isa selles loos otsis Pacot kõikjal kogu Hispaanias, kuid ei suutnud ikkagi poissi leida. Lõpuks pani isa Madriidi linnas, oma viimase meeleheitliku katsena oma poega leida, päevalehte kuulutuse. Selles oli kirjas: «PACO, KOHTUME MONTANA HOTELLI JUURES. TEISIPÄEVA KESKPÄEVAL. KÕIK ON ANDEKS ANTUD. PAPA.»

Isa Hemingway loos palvetas, et poeg võiks kuulutust näha ja siis võib-olla, lihtsalt võib-olla, ta tulebki Montana hotelli juurde. Teisipäeva keskpäeval tuli isa hotelli juurde. Kui ta pärale jõudis, ei suutnud ta oma silmi uskuda.

Terve politseieskadron oli välja kutsutud, et püüda hoida korda kaheksasaja noore poisi seas. Tuli välja, et nende igaühe nimi oli Paco. Ja igaüks neist oli tulnud, et kohata Montana hotelli ees oma isa ja leida andestust.

Kaheksasada Paco nimelist poissi olid lugenud ajalehekuulutust ja lootsid, et see käib nende kohta. Kaheksasada Pacot olid tulnud, et leida andestus, mida nad nii meeleheitlikult igatsesid.

See kaunis lugu illustreerib suurt tõde, mille Jeesus tõi esile oma kuulsas tähendamissõnas kadunud pojast. Just nagu on palju-palju Pacosid Hemingway jutustuses, nii on ka palju kadunuid maailmas.»

Tuleb kurbuse ja piinlikkusega tõdeda, et selle kokkuvõtte kirjapanija ei ole Hemingway novelli lugenud, kuna viimane kõneleb millestki hoopis muust. Tõsi, seos on siiski olemas. Nimelt algab jutustus nõnda (tõlgin otse inglise keelest, kuna eestikeelset tõlget ei ole mul hetkel käepärast):

«MADRIID ON TÄIS POISSE NIMEGA PACO, mis on deminutiiv nimest Francisco, ja on olemas Madriidi nali isast, kes tuli Madriidi ja pani El Liberali erakuulutuste veergu teate, milles seisis: PACO KOHTUME MONTANA HOTELLI JUURES TEISIPÄEVA KESKPÄEVAL KÕIK ON ANDEKS ANTUD PAPA, ja sellest, kuidas terve Rahvuskaardi eskadron tuli välja kutsuda laiali ajama kaheksasadat noort meest, kes olid kuulutusele reageerinud. Ent sellel Pacol, kes töötas kelnerina Luarca pansionaadis, ei olnud ei isa, kes oleks talle andeks andnud, ega ka midagi, mida isa oleks võinud talle andeks anda.»

Kaks üsna erinevat lugu, kas pole? Jah, tuum on sama – valu ja meeleheide, mille sünnitavad vastastikused eksimused ja inimeste seesmine kaugenemine teineteisest, ning loodetavasti mitte kunagi kustuv janu andestuse ja igatsus leppimise järele. Kuid nende kahe loo lõpud on väga erinevad, ja tolle päris Hemingway oma teatud mõttes vägagi lootusetu.

Mitte sellepärast, et selle Luarca pansionaadis kelnerina töötava Paco hingel ei ole midagi, mis vajaks andeksandmist – kui kellelegi on tõepoolest langenud osaks õnnistus elada ilma ühegi eksimuseta, siis see, vastupidi, sisendab suurt lootust, et ikkagi on võimalik ka teistsugune tegelikkus kui see, mida me pidevalt enda ümber ja enda sees näeme ja kogeme. Juhul, kui see ei ole muidugi vaid pelk enesepettus: «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu!», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. […] Kui me ütleme: «Meie ei ole patustanud!», siis me teeme Jumala valetajaks ja Tema sõna ei ole meis.» (1Jh 1:8.10)

Küll aga sisendavad lootusetust sõnad: «Ent sellel Pacol, kes töötas kelnerina Luarca pansionaadis, ei olnud […] isa, kes oleks talle andeks andnud.»

Sest – nagu Pühakiri üsna ühemõtteliselt kinnitab – meie hulgas siiski ei ole, kui Jumalaema ja ehk veel mõned väga erandlikud pühakud välja arvata, neid, kelle hingel ei oleks ühtegi eksimust ja kes ei peaks kord Jumala kohtu ees oma mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmiste üle aru andma. Nagu Jumal ütleb ka prohvet Jesaja kaudu: «Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada, kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks, kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks, kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks, kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks. Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus.» (Js 2:12-17)

Kui me sel tunnil siis peaksime tõesti seisma üksnes kiretult kaalutleva kohtuniku ees – ja mõtleme ainult, et sel kohtunikul on läbi vaadata ja otsustada miljonid ning miljardid kohtuasjad! –, siis peaksime oma igavest saatust ootama tõepoolest halvava lootusetuse ja hirmuga. Kui meil ei oleks isa, kes meile andeks annaks…

Meil on Isa, kes meile andeks annab: seesama Jumal, kes on meid loonud ja kellest me oleme väga kaugele – iseenda jaoks ületamatult kaugele – eksinud. Tema andestus lepitab meid Temaga taas, aga see andeksandmine ja lepitus ei ole odav: «Kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.» (1Jh 2:1-2)

See ei ole odav, kuna sellest jätkub kogu maailma pattude andestamiseks. See ei ole odav aga ka selles mõttes, et on läinud Jumalale maksma mitte vähem kui … kõik.

Jumal andis oma Poja, et meil võiks olla Isa, kes meile andeks annab. Jumala Poeg andis oma elu, et mitte ainult lõppkokkuvõttes siiski vaid väike hulgake – nagu need kaheksasada Pacot Hemingway loos –, vaid kõik kogu maailma kadunud pojad ja tütred võiksid oma andestava Isa juurde tagasi tulla.

Kui ainult keegi ei jääks tulemata selle tõttu, et arvab, et temal ei ole Isa, kes võiks talle andeks anda. Või et talle saab takistuseks see, et ta arvab, et tal ei ole midagi, mida Isa võiks talle andeks anda…

• Prev
• Next