Vanal ajal tähistati Kristuse ilmumise pühal korraga kolme evangeeliumisündmust: hommikumaa tarkade külaskäiku Jeesuslapse juurde, Issanda ristimist ja Jeesuse esimest imetegu Kaana pulmas. Sellest tunnistab tänapäevalgi imeilus salm Ilmumispüha hommikupalves: "Täna kihlatakse Kirik taevasele peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid."

Just nii, nagu mees ja naine saavad üheks abielus, saavad ristimises üheks inimene ja Kristus, ning Kristuses Jumal ja inimene. Apostel Paulus ütleb: "Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud." (Gl 3:27) Jeesuses Kristuses on Jumala arm ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11), Temas on kõik inimesed kutsutud Jumala juurde ning Temaga üheks saama. Nii võib kogu Jeesuse tulemist siia maailma ja olemist siin ja meie tulevikku koos Temaga võrrelda suure pulmapeoga - Ta teeb seda ka ise, öeldes, et Ta on nagu peigmees inimeste keskel (Mk 2:19-20) ning võrreldes Jumala riiki pulmadega. Talle pulmadest on juttu ka Ilmutusraamatus (Ilm 19).

Kristuse ilmumise püha näitab meile, et pulmakutse ei ole mõeldud mitte ainult Iisraelile, vaid kõigile rahvastele. Kaana pulmas sündinu kinnitab, et Jumala Poeg on tulnud, et teha kõik uueks ja täiuslikuks. Kristuse ristimises aga teostub eeltähendusena see, mille Issand viis lõpule oma kannatustes ja ristisurmas.

Kui Jeesus tuli Ristija Johannese juurde, siis tahtis too Teda kõigepealt takistada, kuna Jeesus ei vajanud tema teostatavat meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Jeesus vastas talle: "Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!" (Mt 3:13-15) Kui Johannes oli Jeesuse ristinud, tunnistas ta Temast: "Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu." (Jh 1:29)

Need kaks lauset näitavad meile, milleks Jumala Poeg oli tulnud: Ta tuli, et jagada meiega kogu meie elu; et täita kõike õigust - meie eest; et kannatada ja surra - meie eest - ning kanda ära meie patt ja süü; et surnuist üles tõustes avada meiletee igavesse ellu. Meile, kellega Ta on näidanud üles täielikku solidaarsust, lastes end ristida, ilma et Ta oleks seda vajanud. Meeleparandusristimine pattude andeksandmiseks - meie eest! Meil on tarvis meelt parandada, täielikult uueks saada, oma patud maha pesta lasta ja oma süüle andestust otsida. Tema on lasknud end ristida selleks, et kuulutada oma täielikku ühtekuuluvust meiega, kogu selle patuse inimtõuga, keda nii Ristija Johannes kui Jeesus ise nimetavad õigusega "rästikute sooks" (Mt 3:7; 13:34; 23:33). Veelgi enam: Ta tahab olla kogu inimkonna patuoinas - sest seda see "Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu" tähendab.

Apostel Paulus ütleb: "Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest." (Ef 5:31-32) Suur pulmapidu on juba alanud: ristimises oleme kõik kihlatud oma taevasele peigmehele, kes on juba Jordanis eeltähendusena maha pesnud ka meie süü. Ristimise vesi, mis on meiski saanud Püha Vaimu veiniks (vrd Ap 2:13; Ef 5:18), kingib meile uue elu rõõmu ja puhtuse. Kullaks, viirukiks ja mürriks, millega me austame oma Kuningat, oma Issandat ja oma Lunastajat, toome Talle ohvriks omaenda ihu ja elu (Rm 12:1) ning Teda tunnistavate huulte vilja (Hb 13:15).

Lisaks sellele, et oleme ristimises saanud üheks Kristusega ja Kristuses Jumalaga - Temas oleme saanud üheks ka iga oma kaaskristlasega. "Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses." (Gl 3:27-28) See ei ole eeskätt mitte sõnum inimlikust demokraatiast ega kõigi võrdõiguslikkusest, vaid just sellest, et me oleme üks Kristuses. Ükskõik kui erinevad või ebavõrdsed me ka ei oleks.

• Prev
• Next