Peetrus vastas: «Küll Ta maksab.» (Mt 17:25)

Püha Peetrus ütles need sõnad vastuseks templilõivu kogujatele, kes küsisid – võib-olla Peetrust ja tema kaudu ka Jeesust proovile pannes eitavat vastust oodates: «Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?» (Mt 17:24)

Tegelikult vastas Peetrus küll märksa lühemalt, kreeka keeles on tema vastus antud edasi väikse kolmetähelise sõnaga nai, mille otsene eestikeelne vaste oleks midagi sellist nagu «jah», «küll», «siiski». Või koguni – see kõlaks muidugi pigem ebaviisaka, ärritunud või tüdinud ühmamisena, aga võiks kõlalise sarnasuse huvides ehk samuti, muidugi sellele vastavat tõlgendust silmas pidades, arvesse tulla: «Näh!»

Too «küll Ta maksab» on meie Uude Testamenti tulnud hiljaaegu, 1989. aastal ilmunud tõlkega. Varem oldi napisõnalisemad, eriti kõige vanemates tõlgetes, kus seisis lihtsalt «Ja», nagu Lutheril saksa keeleski. Meie 1739. aasta Piiblis on küll juba «Jah, maksab!»

Võib-olla see ei olegi oluline. Elmar Salumaa arvab oma «Matteuse rõõmusõnumis», et Peetrus andis kiire ja kindla vastuse, kuna varasematel aastatel olid Jeesus ja Tema jüngrid templimaksu maksnud. Siinkohal tasub küll meenutada, et püha Matteus ei kõnele oma evangeeliumis nendest «varasematest aastatest» mitte midagi, vaid kujutab Jeesuse avalikku tegevust (erinevalt Johannesest) pigem üheaastase või sellest ainult veidi pikema rännakuna esmalt Galileas ning sealt Jeruusalemma.

Võib-olla Peetruse vastus ikkagi ei olnud päris kindel. Sõltuvalt intonatsioonist võib sellel olla üldjoontes kolm tähendust: kas veendunud «Jah, kindlasti!» või kahtlev «Küllap ikka!» või irooniline «Jah, muidugi!» (= «Häh, miks Ta peaks?!») Või ikka toosama «Näh!» sooviga tülikatest küsijatest võimalikult kiiresti lahti saada.

Peetruse vastus näitab, et ta ei tea vastust. Ja seda näitab ka tema ja Jeesuse vahel toimund dialoog, niipea kui ta oli koju jõudnud: «Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?» – «Võõrastelt!» – «Siis on pojad vabad!» (Mt 17:25-26)

Jätame tolle templimaksu nüüd sinnapaika – igaüks saab evangeeliumist lugeda, mis edasi sai.

Minu jaoks on siin loos kõige olulisem hoopis Peetruse täielik ja tingimusetu usaldus Jeesuse vastu, mis väljendub ka selles, et ta usub, et ükskõik, mismoodi Jeesus kõnealuses olukorras ka käituks, see on õige. Peetruse jäägitu usaldus ei kuulu mitte abstraktsele ega formaalsele tõele (kahjuks tundub, et just seda kiputakse sellest loost enamasti otsima), vaid Jeesusele.

Tegemist on mõnes mõttes dilemmaga, mis väljendub sageli ka usu ja teadmise vastandamises, kusjuures tundub, et vähemalt teoreetiliselt peetakse tänapäeval teadmist usust kõrgemaks ning kui midagi – näiteks kristlikke usutõdesid – saab «ainult uskuda», siis on tegemist justkui millegi väheväärtusliku või vähemalt teadmisest vähem väärtuslikuga.

Ometi on vist suurema osa inimeste elus praktiliselt asjad täpselt vastupidi: enamus meie elust, otsustest, suhetest ja tegudest rajaneb usul (või usaldusel, kui peame seda sõna vähem häirivaks).

Näiteks kasvab enamus lapsi kindlas usus, et need, kes väidavad end olevat nende vanemad, on seda tõeliselt. Jah, me võime küll öelda, et ma tean, et mu isa on mu isa ja mu ema on mu ema, aga tegelikult ma mitte ei tea seda, vaid usun. Või on meie hulgas keegi, kes mäletab, kuidas ta sündis ja et see, kes ta sünnitas, oli tõepoolest seesama naine, kes nüüd kinnitab, et on tema ema?

Mõni võib väita, et tal on olemas fotod oma sündimisest või koguni video – kuulge, keerake lahti televiisor või minge kinno ja kuulutage pärast täie veendumusega, et te teate, et kõik, mida te seal nägite, oli puhas tõde… Kas te tõepoolest imestaksite, kui teid seepeale … ei usuta?

Me usume, et minu ema on minu ema ja mu isa on mu isa. Ja nii me usume paljusid teisigi asju – ning ma julgen minna veelgi kaugemale ja väidan, et isegi sellele, mida me tõepoolest empiirilise tunnetusega teame, anname me enamasti tõelise väärtuse just seeläbi, et lisame teadmisele usu.

Kujutleme üht isa ja tema poega. Keegi ütleb tolle isa pojale, et tegelikult ei olegi see, keda ta on oma isaks pidanud, tema päris isa.

Poeg – juhul, kui tal on isaga olnud seni usalduslik suhe – läheb ja küsib isalt järele. Isa küll kinnitab, et ta on tõepoolest tema lihane isa, ent poeg ei ole selles enam sugugi kindel ning soovib, et isa seda kuidagi tõestaks.

Isa näitab nüüd pojale tema sünnidokumente, palub asja kinnitada sugulastel, ehk on koguni mõni foto, millel ta vastsündinut süles hoiab. Aga kõigest sellest on ikkagi vähe: dokumente on võimalik võltsida, teised inimesed ei taha poisile valusa tõega haiget teha, isegi foto ei tõesta midagi – võib-olla on sellel hoopis mõni teine, temaga sarnasena tunduv beebi…

Viimases hädas ei jää üle muud kui DNA-analüüs, mida peetakse vanemlikkuse tõestamisel peaaegu sajaprotsendiliselt täpseks. Olgu selle tulemus meie loos positiivne: jah, see ongi tõepoolest tolle poisi tõeline isa. Poeg teab nüüd, et tema isa on tõesti tema isa.

Mida see poeg peaks nüüd oma isale ütlema? Võime küsida ka otsekohesemalt: millise näoga peaks see poeg nüüd oma isa ette astuma? Kas küsimus oli ainult teadmises? Kas peaküsimus oli teadmises? Kas nüüd – kuna usule lisandus teadmine, on asjad paremad kui enne? Või on midagi hoopis – võib-olla koguni lootusetult – katki tehtud?

Ma ei saa rääkida kõikide poegade eest, aga kui mina oleksin sellises olukorras, siis ma tahaksin minna oma isa ette ja talle ütelda: «Isa, anna mulle andeks! Ma usun sind!» Mitte külmalt «ma tean nüüd», vaid kogu südamest «ma usun»!

Sest usk, usaldus, annab ka teadmisele tõelise väärtuse. Vähemalt suhetes – ja just nendes me elamegi või vähemalt tahame elada. Suhetes teiste inimestega ja suhtes Jumalaga.

See, kuidas Jeesus toimis tolles templimaksu loos, ei näita meile mitte ainult seda, et Teda võib alati usaldada, ka siis, kui oleme Peetruse kombel (ja tihti omal süül) sattund kimbatusse, vaid Jeesus kasutab seda juhtumust veelgi olulisema sõnumi edasiandmiseks: me oleme Jumala lapsed ja pärijad.

Kas ja kuidas me seda teame? Küllap on sellekski oma viis. Aga palju tähtsam on, et julgeksime seista Tema ees ja Talle öelda: «Isa, ma usun Sind!»

• Prev
• Next