Paastuaja neljas pühapäev

Tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia! (5Ms 8:2)

Külastasin hiljuti üht päris pika elu ära elanud meest, et temaga veidi juttu puhuda. Meie jutuajamine oli küllaltki katkendlik – mitte selle tõttu, et mu vestluskaaslane poleks jaksanud soravamalt rääkida, vaid seepärast, et tema jutustust liigendasid sagedased mõttepausid.

Ühe taolise pausi järel ta ütles: «Jah, siis me olime noored ja vabad ning võisime minna, kuhu tahame, ja teha, mida tahame… Siiamaani ei tea, kuhu ja mida me tahame…»

Pärast neid sõnu jäi too vana mees pikalt vaikides aknast välja vaatama. Või õigemini: ilmselt oli vaid tema pilk suunatud akna poole, tegelikult aga nägi ta enda ees justnimelt toda mainitud noorusaega ning küllap paljut sellele järgnenutki.

Sellised hetked teevad nukraks, kas pole? Mitte sellepärast, nagu oleks too mees kogu oma elu elanud teadmatuses või valesti. Vastupidi, ma usun, et ta oli elanud igati hästi ja õigesti. Nukrus tuleb aga koos taoliste väga inimlike küsimustega, mis on sellest kõigest kasu ja kuhu see kõik on meid välja toonud.

Too mees on nüüd hooldekodus. Väga toredas ja hubases hooldekodus, kus ei ole palju rahvast, kus on lahked abilised, kus elanike rõõmuks jookseb ringi isegi väike ja üliarmas karvane koerake, kes poeb võimalust mööda igaühe külje alla ega jäta kedagi teadmatusse, et on vähemalt üks olend, kes temast siiralt hoolib.

Aga ikkagi: kogu see elu, kogu see vabadus, kõik need teed, mis olid kord lahti ja millest nii paljud on nüüdseks ka läbi käidud – ning viimaks ikkagi ratastooli või koguni voodisse aheldatult hooldekodus või kustahes mujal samasuguses olukorras… – «Siiamaani ei tea, kuhu ja mida me tahame…»

Niisugune see meie elu on. Sellest teadmisest võib teha täiesti vastandlikke järeldusi. On neid, kes ütlevad, et just seepärast peabki võtma elult kõik, mis võtta annab – et oleks, mida vanaduspäevil meenutada.

Aga mis siis, kui sa ei olegi suuteline enam midagi meenutama? Või kui elunautimine ei ole mingil põhjusel võimalik? – Noh, seda enam, üteldakse siis vastuseks: sest homme oleme võib-olla juba surnud!

Vastukaaluks on alati ka neid, kes justnagu ei julgegi kunagi elama hakata ja peavad aastakümneid hiljem üllatunult küsima, kuhu see paljuoodatud elu õieti jäi…

Minu mõtlik vestluskaaslane seal hooldekodus ei esinda kumbagi neist kahest äärmusest. Ta elas, ja enamasti nii, et pole põhjust suuremat kahetseda. Aga see küsimus on ikka tema ees: milleks see kõik, kui see lõpeb kord just nõndaviisi? Me olime nii vabad ja võisime minna ja teha, kuhu ja mida tahame – aga kuhu… ja mida…?

Kahtlemata saab inimene teha ka siin elus, püstitada ka siin maailmas ühtteist sellist, mis näib vähemalt inimlikku mõõtkava kasutades olevat püsiv ja väärtuslik, võib-olla peaaegu kadumatugi. Aga ikkagi ei saa me vastu Pühakirjas nii selgelt väljendatud tõele: «Meil pole siin jäädavat linna.» (Hb 13:14)

Meil peab olema mingi muu, mingi kaugem, mingi suurem eesmärk – või meie süda ei jää mitte kunagi rahule! Isegi kui saavutame elus väga palju, isegi kui võime kord rahulolutundega vaadata oma kätetööle, heldimuse ja südamesoojusega silmitseda oma järeltulijaid, jääb ikkagi küsimus: kas see tee, mida oleme käinud, viib kuhugi?

Peab viima, kuna see on midagi, mis kuulub tee olemusse! Jah, teoreetiliselt võime ka mitte kuhugi viivat ringrada nimetada teeks, aga me teame, et praktikas ei ole selle puhul tegemist teega, vaid justnimelt mitte kuhugi välja viiva ringrajaga.

Mis on meie eesmärk? Kuhu meie tee viib? Mis ja kus on see Tõotatud Maa, mille poole on suunatud meie rännak, olgu läbi kõrbe või isegi oaaside?

Sageli kipume ka tulevast kirjeldama praegusest tuttavate piltide abil. Kuidagi umbes nii, nagu kuninga rikkus pidavat vaese mehe arvates väljenduma kõige paremini selles, et ta saab magada kahe kasuka vahel ning süüa sularasva.

Kui Iisraeli rahvas rändas pärast Egiptuse orjapõlvest pääsemist läbi kõrbe Kaananimaa poole, ei olnud sugugi harv, et hakati endist elu tagasi igatsema, kuna selles oli midagi palju kindlamat kui tõotatud tundmatus, milleni jõudmiseks oli vaja nii palju vaeva näha.

Kahtlemata on selline tagasivaatamine haletsusväärne, samal ajal aga on meil siit õppida midagi äärmiselt olulist: kui too uus, mille Jumal on meile valmistanud ja mille poole meie elutee peaks meid viima, oleks tõepoolest vaid rohkem kõike seda, mida me juba niikuinii tunneme, siis ei jääks küll üle muud kui pead vangutades küsida, kas see kõik on ikka seda väärt…

Püha evangelist Johannese jutustus sellest, kuidas Jeesus toitis viie odraleiva ja kahe kalakesega viis tuhat meest, lõpeb isegi veidi kibeda tõdemusega: «Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi kuningaks teha, ja Ta tõmbus mägedesse üksindusse.» (Jh 6:15) See näitab, kui väike on tihtipeale inimese hing ning see, mida ta suudab kujutleda oma elu ja olemasolu eesmärgina: «Issand, anna meile alati seda leiba!» (Jh 6:34)

Aga see näitab ka, et Jumalal on meie jaoks varuks midagi palju enamat. Kui Iisraeli rahvas pidi enne Tõotatud Maale jõudmist veel korra tagasi vaatama ja kogu käidud teekonda meenutama, siis mitte selleks, et sinna kinni jääda ning õhata, et kõik ongi möödas, nii mõttekas või mõttetu kui see ka oli, vaid selleks, et näha seal Issanda hoidmist ja juhtimist ning kogu oma usaldust Temale pannes astuda vastu sellele, mis täiesti uus ja teistsugune ja veel tundmatu.

Ma usun, et too vana mees seal hooldekodus, vaadates tagasi oma elule ning küsides, milleks see kõik, ei ole sugugi üksi. Ta ei ole üksi, kuna me kõik oleme temaga selles suhtes täpselt ühes ja samas olukorras.

Aga ei tema ega meie kõik ole üksi ka seetõttu, et meie kõrval on Jumal, kes tahab meid käekõrvale võttes viia meid sinna, kus me kord tõeliselt mõistame, milleks on meid loodud ja vabastatud ning kuhu meie tee on meid määratud viima. See Tee, milleks on Jeesus Kristus, Jumala Poeg, meie Õnnistegija. 

• Prev
• Next