Suur Nädal

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju … alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.  (Fl 2:5-6.8)

Kaks olulist mõistet, mida ühiskondlikus arutelus sagedasti teineteisele vastandatakse, on õigus – kohtuliku õigusemõistmise mõttes – ning õiglus kui valdava osa inimeste arusaam sellest, mis oleks (näiteks vastandina kohtuniku poolt langetatud otsusele või määratud karistusele) tegelikult õige ja kohane.

Teoloogilises debatis on samasuguseks sagedaseks vastanditepaariks õiglus ja halastus – eeskätt Jumala õiglus ja halastus. Nii tsiteeritakse ühes artiklis, mida hiljuti lugesin, püha kirikuisa Basileiost: «Apelleerida halastavale Jumalale, kuid mitte samas ka õiglasele, tähendab pidada Teda kaasosaliseks meie alatustes.»

Õigupoolest on siinkohal täiesti selge, et erinevalt paljudest teistest kirikuisa sugugi ei vastanda õiglust ja halastust, vaid vastupidi, manitseb Jumalast kõneldes neid kahte teineteisest mitte lahutama. Ometi näib just taoline Jumala halastuse ja õigluse teineteisest lahutamine toimuvat jätkuvalt ja üha radikaalsemalt – ning selle parimaks väljenduseks on tõsiasi, et kui traditsiooniliselt on kirik õpetanud, et inimene vajab õigeksmõistmist jumaliku halastus- ja õiglusteona, siis paljud tänapäeva teoloogid nõuavad koos avaliku arvamusega, et hoopis Jumal peab iseennast inimeste ees n-ö õigeks tegema, ja see on võimalik üksnes piiramatu halastuse ja tingimusetu õnnistuse pakkumise ning kõigist inimesele seatavatest nõudmistest loobumise kaudu.

Kui kirik tahab olla ustav Kristusele, siis ei saa ta taolise mõtteviisiga kaasa minna. Me ei saa rajada ennast muule kui vaid Jumala selgele Sõnale ja seda autentselt interpreteerivale kiriklikule pärimusele. Ning on täiesti arusaamatu, kuidas võiks Pühakirjast lugeda välja midagi muud kui seda, et kõik inimesed vajavad möödapääsmatult Jumala armu ja õigust, «sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3:23).

See õigus kingitakse meile üksnes usus Kristusesse jumaliku halastuse ja andeksandmise vaba annina ühes sellega kaasneva pühitseva armuga. See kristliku usu põhjapanev tunnistus ei oleks võimalik ilma sellest lahutamatu teadmiseta Jumala õiglusest ning meie, inimeste, sellele jumalikule õiglusele vastanduvast, seda trotsivast patust ja ülekohtust. Halastusel, armuandmisel, õigeksmõistmusel ei oleks mõtet ega sisu, kui need, kelle peale halastatakse, kellele andestatakse, keda armust õigeks mõistetakse, ei olekski tegelikult milleski süüdi, vaid juba iseenesest head ja õiged.

Siin ei aita halastuse taandamine pelgalt abiks kõikvõimalikus muus inimlikus hädas, viletsuses ja nõtruses, kuna sedagi mõistab Pühakiri ühemõtteliselt pattulanguse tulemusena – ning just seeläbi omandab jumalik halastus tõelise kirkuse, kuna Jumalale ei paku rehepaplikku naudingut näha kannatajat pimesi ei-tea-kuhu jooksmas ning «Ise tegi! Ise tegi!» karjumas, vaid Jumal tuleb meile just kõige selle keskele, mida oleme endale, oma ligimestele ja oma maailmale ise teinud, appi ja päästab meid.

Jah, me oleme läbinisti rikutud: «Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.» (Rm 3:10-12) Ning sellesse meie rikutusse, meie viletsusse, meie ülekohtusse ja meie patu nõtrusesse saadab Jumal oma ainusündinud Poja, kes peab saama meile, rikutuile, viletsaile, ülekohtustele ja patustele igavese elu vilja kandvaks nisuivaks, mis iseennast andes langeb maasse ja sureb (Jh 12:24).

Jumal ei vali meie päästmiseks kõige kergemat teed: Ta ei kuuluta pattu ja kurjust lihtsalt olematuks ega kaota seda sõrmenipsuga (rääkimata sellest, et Ta püüaks moodsa aja teoloogide kombel lihtlabaselt musta valgeks rääkida). – Muidugi oleks veelgi kergem meid analoogiliselt veeuputusega hävitada, aga see ei oleks kooskõlas ei jumaliku halastuse ega ka õiglusega.

Jumal seab inimkonna sageli peaaegu lõputuna tunduvale kurjusele vastu oma tõeliselt mõõtmatu headuse. Meie piiritu isekuse vastu oma isetu ja ennastandva armastuse. Mõelgem selle peale: mida tähendab tegelikult Jumala – mõõtmatu Jumala – täielik eneseandmine…

Jumal teeb Kristuses – aga ka kõigis neis loendamatutes igapäevastes õnnistustes, mida lakkamatult kogeme – teoks selle, mida Pühakiri õpetab meilegi: «Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!» (Rm 12:21)

Just siin saab selgeks ka see, mida kirik peab silmas, kõneldes Kristuse asendavast kannatusest ja surmast: me ei tohi seda mõista väiklase kättemaksuhimu või hüvitusnõude rahuldamisena, nagu on sageli kristliku usu ja jumalapildi naeruvääristamiseks väidetud, vaid me peame siin nägema seda, kuidas Isa armastusest inimeseks saanud Poeg iseennast lõpuni andes ja avades haarab oma jumalikkusse nii enda kui meie inimloomuse, andes selle üle või õigemini tagasi Isale, armastaja kombel, kes justnagu oma peopesale asetatud südame ulatab oma armastatule.

Just see on Kristuse meel, milleks manitseb meid püha apostel Paulus (Fl 2:5-11; vrd ka 1Kr 2:16). Just see on meie õigeksmõistmine – ning just selles avaldub ja kirgastub nii jumalik halastus kui ka õiglus.

Veel kord, just selleks oleme meiegi kutsutud: astuma nagu Aabraham Jumala ette, et paluda isegi Soodoma eest; alanduma Issanda sulasena ning andma «oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkuvad karvu, peitmata oma palet teotuse ja sülje eest» (vrd Js 54:6); andma end Kristuse kombel armastuses lõpuni, et need, kelle eest Tema on armastuses kannatanud ja surnud – s.t. kõik inimesed – võiksid Tema õiglust ja halastust kogedes saada õigeks Jumala ees ja pärida igavese pääste.

See ongi meie kuulutus: Jumala arm, halastus ja õiglus, hoolimata sellest, et «kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest». Veelgi enam: just neile kõigile, kes «on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.» (Rm 3:23-24)

• Prev
• Next