Kristuse ülestõusmise püha

Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga. (1Kr 5:7-8)

Ülestõusmispüha vanakiriklikus Epistlis seostab püha Paulus Kristuse kannatusloo, Tema ristilöömise ja ohvrisurma, otseselt vanatestamentlikust traditsioonist tuntud paasa- ja hapnemata leibade pühaga.

Nende pühade päritolu on seotud Iisraeli rahva väljarändamisega Egiptuse orjapõlvest, millele eelnes vaarao südamekõvaduse pärast kümme kohutavat kogu Egiptusemaad tabanud nuhtlust. Viimaseks, rängimaks neist, oli esmasündinute hukkamine, mis pidi viima egiptlased lõpuks niikaugele, et nad lasevad heebrealastel lahkuda.

Selleks, et nuhtlus ei tabaks iisraellaste perekondi, pidid nood tapma veatu talle ning võidma selle verega oma kojauste piitjalgu ja pealispuud.

«Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui lojused, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand! Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma ruttan teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad. See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!» ütles Jumal seda sündmust ette kuulutades ja sellele vastavat püha sisse seades Moosesele ja Aaronile, ning lisas: «Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist!» (2Ms 12:12-15)

Hapnemata leibade söömine oli esmalt seotud sellega, et Egiptusest lahkumisega oli ülimalt kiire – seda tuli teha enne, kui vaarao ümber mõtleb: «Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üliriietesse seotuina õlal.» (2Ms 12:34) Ometi oli sellel algusest peale ka sümboolne ja vaimulik tähendus, lühidalt öeldes: kõik vana tuli maha jätta.

Just seda peab silmas ka püha Paulus, kui ta kõneleb sellest, et meie – kristlased – peame oleme uus, hapnemata taigen, ning pühkima välja kõik vana haputaigna.

Õigupoolest oleks parem kasutada sõna «juuretis», kuna see näitab selgelt, milline on nii püha Pauluse kui ka Vana Testamendi hapnemata leibade püha tegelik mõte: me peame selle, mis on olnud – kõik vana ja halva, pahed ja kurjuse, täielikult selja taha jätma, sest kui me kasvõi kübekese sellest endasse alles jätame, siis saab sellest otsekui juuretis, mis paneb viimaks taas kogu taigna hapnema, s.t muudab meie elu paratamatult jälle samasuguseks (või veelgi hullemaks), kui see oli enne.

Just seda ütleb püha Paulus Korintose kogudusele: «Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust, ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas. […] Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks?» (1Kr 5:1.6)

See tähendab, et tehes pattu ja elades kõlvatult, oleme patu ja kurja orjad – samamoodi, nagu Iisraeli rahvas oli orjarahvas Egiptuses. Ning too rängim nuhtlus – surm ja hukatus – ähvardab meid samamoodi, nagu kõiki Egiptuse esmasündinuid tol esimesel paasaööl.

Kristus on meie Paasatall – veatu ja puhas, ohverdatud meie eest, et meie võiksime, Tema püha ja kalli verega märgituna, surmast, kurjast ja hukatusest pääseda. Just nii on kirik läbi aegade mõtestanud Kristuse lunastava ja lepitava ristisurma tähendust.

Aga täpselt samamoodi, nagu vanadel aegadel, peab nüüdki paasale järgnema hapnemata leibade püha. Vanast juuretisest ei tohi midagi alles jääda: «Te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» (1Kr 6:11)

Wastne Testament aastast 1686 tõlgib meie epistliteksti nõnda: «Seperräst pühige wäljä wanna Juhretust, et teije wastne Taigne ollesse, nida kui teije hapnematta ollete. Sest meijeke Pascha Lammas om meije eest errätappetu, Kristus. Seperräst piddägem Pühä,  ei mitte wannan Juhretussen, ei kah Kurjusse nink Tiggeusse Juhretussen, enge Selgusse nink Tötte hapnematta Taignen.»

See on hea tõlge, juba seetõttu, et siin tarvitatakse sõna «juuretis». Edasi aga ka sellepärast, et uue, hapnemata taigna sümboolsest tähendusest kõneldes kasutatakse lisaks sõnale «tõde» antud koha kreekakeelset teksti silmas pidades vast kõige paremat teist eestikeelset vastet, nimelt sõna «selgus».

Elu «uue taignana» ehk «hapnemata leivana» tähendab elu selguses ja tões. Jah, «selguse» asemel võib tõlkida ka «puhtus», küll aga tundub siinkohal üsna ebaõnnestununa sõna «kasinus», nagu seisab meie viimastes Uue Testamendi tõlgetes (kuigi iseensest on kasinus muidugi väga hea omadus).

Kreekakeelne sõna, mida võiks eesti keelde tõlkida selguse või puhtusena, tähistab taolist olukorda, milles miski on päikesekiirte poolt läbistatuna ja täielikult valgustatuna. See on selline särav selgus ja valgus, mida võime kogeda mõnel eriliselt kirkal päikselisel päeval – nagu peaks vanarahva ütlemist mööda olema Ülestõusmishommik, mil «päike mängib».

Jah, niisugusena tahab apostel Paulus – tahab Jumal! – näha Kristuse jüngreid, Tema ülestõusmise tunnistajaid.

See ei ole valgus, mis tuleks meist endist – see on Jumala valgus.

See ei ole meie puhtus, mille jumalik valgus särama paneb, vaid Kristuse puhtus ja pühadus, mille osaliseks Ta on meid teinud, meid iseenda kui Jumala Talle veres puhtaks ja valgeks pestes: «Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem Temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja Tema naine on ennast valmistanud! Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!» (Ilm 19:7-8)

Ka sõnal «tõde» on kreeka keeles väga kõnekas tähendus: see tähistab midagi, mis ei ole [enam] varjatud, mis ei ole peidus. Jumalik valgus – nii Kristuse ülestõusmise kui ka Tema ennastandva ohvrisurma valgus – toob esile kõik, ka selle, mida me tahaksime hoida oma sügavaimas sisimas: «Kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees – Tema ees, kellele meil tuleb aru anda.» (Hb 4:13) Kui tähtis on siis, et see, mis selle valguse käes esile tule, ei ole mitte meie rüvedus, vaid Jumala poolt meile kingitud puhtus ja pühadus.

Kristus on üles tõusnud. Meie Paasatall on tapetud. Pidagem siis pühi – selguses ja tões!

• Prev
• Next