USUVÕITLUS
Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)
Täna on 22. pühapäev pärast nelipüha. Sõna „usuvõitlus”, mis seisab kirikukalendris tänase pühapäeva pealkirjana, võib kõlada sõjakalt. Päeva juhtsalmis näitab apostel Paulus aga, kus see võitlus tegelikult käib. Vastane ei ole teine inimene, vaid kurjus, mis tahab võimust võtta meie endi üle. Relv on headus. Meie endi habras headus saab aga alata ja tugineda üksnes usul temasse, kes ainsana on tõeliselt Hea – Jumalasse.
Prohvet Jeremija teadis, mida tähendab seista üksi paljude vastu. Ta kaebas Jumalale oma valu. Issand ei lubanud talle kerget elu, küll aga seda: ma teen sind kindlaks vaskmüüriks, nad võitlevad su vastu, aga ei saa sinust võitu, sest mina olen sinuga (Jr 15:19–21). Psalm 46 kõneleb samast kindlusest: Jumal on meie varjupaik ja tugevus, seepärast me ei karda, isegi kui maa kõigub ja mäed vajuvad merre. Ka usklikul inimesel võib tekkida küsimus: kus sa oled, Jumal? Jeremija seisab tema ees nagu väsinud ja haavatud laps. Ta vaidleb Jumalaga, kuid jääb tema juurde. Jumal ei hülga oma väsinud sulast.
Paulus kirjutab roomlastele, et me oleme usu läbi õigeks mõistetud ja meil on rahu Jumalaga (Rm 5:1–11). Usuvõitlust ei peeta selleks, et Jumala heakskiitu välja teenida. Kristus suri meie eest juba siis, kui me olime veel nõrgad. Jumal ei oodanud, kuni meist saavad head, usklikud ja tänulikud inimesed. Ta kinkis meile rahu, millele toetudes võime võidelda. Otsustava lahingu on pidanud Kristus. Meie võitlus on tema võidu juurde jäämine.
Evangeeliumis nõuavad variserid ja saduserid Jeesuselt taevast tunnustähte (Mt 16:1–4). Nad oskavad taeva järgi ilma ennustada, kuid ei tunne ära Jumala antud hetke: Kristus seisab nende keskel. Nende nõudmises kõlab tingimus: tõesta ennast, siis me usume. Jumalalt tohib küsida, oma murest rääkida ja abi paluda. See on midagi muud kui panna ta katseajale ning lükata usaldamist aina uue tõestuse ootel edasi.
Jeesus osutab Joona tunnustähele: nagu Joona oli kolm päeva kala kõhus, nii läheb Inimese Poeg surma ja tõuseb üles. Kristus ei astunud ristilt alla, vaid läks surma ja hauda ning tõusis kolmandal päeval üles. Tunnustäht taevast tuli hauast. See kinnitab, et ka kõige pimedamas paigas on Kristus juba olnud. Me ei pea valu ilustama, kuid võime tema poole hüüda ka siis, kui vastuseid veel ei ole.
Oma nõdra usu ja kahtlustega ei jää me üksi. Ristimine kinnitab, et kuulume Kristusele, ning armulaual annab surnud ja ülestõusnud Issand meile oma ihu ja vere. Usk võib toetuda tema sõnale ka siis, kui erilist tunnet ei ole. Hirmu või kahtluse keskel võime teha ristimärgi ja meenutada: ma olen ristitud, Jumal on minuga. Mina olen nõder, Jumal on ustav.
Oktoobri neljas pühapäev on Eesti kirikus ka misjonipüha. Palvetame täna nende eest, kes viivad evangeeliumi kaugetele maadele, ja mõtleme sellele, et iga kristlane on oma kohal Kristuse tunnistaja.
Pane tähele, et ööl vastu pühapäeva minnakse üle talveajale ja kellad keerati tund aega tagasi. Tere tulemast missale kell 10 Eliisabeti kirikusse! Pärast teenistust oleme kõik oodatud ka kohvilauda.
Palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa oled meid kutsunud oma võitlejate hulka kõigele kurjale vastu panema. Õpeta meid kuulekalt tarvitama kogu usu sõjavarustust ning juhi ise meie samme. Vii püha Kirik võidule oma nime ülistuseks ja auks, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.
