USU ALUSED
Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11)
31. oktoobril 1517 avaldas Wittenbergi ülikooli piiblitõlgenduse professor Martin Luther 95 teesi patukustutuskirjade kohta. Esimene tees ütles, et kui meie Issand ja Õpetaja Jeesus Kristus ütles: „Parandage meelt!”, siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.
Luther ei tahtnud rajada uut kirikut. Ta tahtis, et Kirik pöörduks tagasi oma ainsa aluse juurde, millest räägib päeva juhtsalm: Jeesus Kristus. Usupuhastus algas sellest, et inimesed hakkasid jälle kuulama Jumala sõna ja lasksid sellel end parandada.
Midagi sarnast juhtub Nehemja raamatus (Ne 8:1–12). Pärast pagendusest naasmist koguneb rahvas Jeruusalemma väljakule ja kirjatundja Esra loeb neile Moosese seadust hommikust keskpäevani. Inimesed nutavad, kui kuulevad sõna, mille nad olid unustanud. Nehemja ütleb neile, et nad ei kurvastaks, sest rõõm Issandast on nende tugevus.
Psalm 46 oli Lutherile eriti kallis. Selle põhjal sündis laul „Üks kindel linn ja varjupaik”, mida lauldakse usupuhastuspühal paljudes kirikutes üle maailma. Apostel Paulus kutsub Timoteost võitlema usu head võitlust ja haarama kinni igavesest elust, milleks ta on kutsutud (1Tm 6:11–16). Jeesus julgustab jüngreid mitte kartma ja tunnistama teda inimeste ees (Mt 10:26–33).
Usupuhastus ei jäänud 16. sajandisse. See toimub ikka uuesti, kui kogudus avab Piibli, kuulab ja laseb Kristusel olla keskel. Psalmist ütleb: „Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda” (Ps 119:46). Selle julguse pärast palvetame täna.
Palvetame: Kõigeväeline, halastaja Jumal, kinnita ja hoia meid oma elavas sõnas ja aita meid, et me seda õigesti mõistaksime ning kindlas usus sellest sõnade ja armastustegudega tunnistaksime Sinu kiituseks ja auks. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.
