Mõtisklused

Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata. (Õp 18:5) 

Peagi möödub kümme aastat nn Daschneri kohtuprotsessi lõpulejõudmisest Saksamaal. Kohut mõisteti kahe politseiametniku, Maini-äärse Frankfurti politseipresidendi asetäitja Wolfgang Daschneri ning kriminaalülemkomissar Ortwin Ennigkeiti üle, keda süüdistati kahtlusaluse piinamises või vähemalt piinamisega ähvardamises.

Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. (Rm 7:15-18.20)

Oleme harjunud, et Piibli raamatud on jaotatud peatükkidesse ning need omakorda salmideks. See on hea, kuna nõnda on Pühakirja tsiteerides võimalik väga täpselt viidata, kust üks või teine kirjakoht pärineb.

Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» (Jr 6:16)

Pakun neile prohvet Jeremija raamatu sõnadele omalt poolt sellise tõlke: «Pange tähele oma teid ja mõelge järele. Otsige jäävaid teeradu, head teed, ja käige seda, ja te leiate kosutust oma hingedele. Aga nemad ütlesid: «Ei käi!»»

Sest kui on olemas valmidust, siis on see meeldiv selles, mis kellelgi on, mitte selles, mida tal pole. (2Kr 8:12)

Üks ametivend jutustas hiljuti, kuidas ta kutsuti sureva mehe juurde. Tegemist oli mehe viimase ööga, preester saatis surijat kuni lõpuni. Väga kurva lõpuni, kuna vaimuliku küsimusele, kas ta tahab surra Jumalaga lepitatuna ja Tema rahus, vastas mees konkreetselt: «Ei!»

Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks. (2Kr 8:2) 

Ühel hiljutisel rahvaüritusel esitleti vabas õhus valgusinstallatsiooni, mida saatis üsna vali muusika. Korraga heli katkes – küllap juhtus midagi võimendussüsteemiga –, mõnda aega kostus vaid kummalist, üpris ebameeldivat põrinat, siis saabus vaikus.

Tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark. (Ii 37:24) 

Leelo Tungal on kirjutanud toreda loo sellest, kuidas ta kord lapsena «loodust muutis». Paar väikest lõiku sellest loost: