Mõtisklused

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mk 10:45) 

Umbes aasta tagasi levitati ja naeruvääristati internetis laialt ühe ameerika jutlustaja sõnu dokumentaalfilmist «Questioning Darwin» (Darwinit küsimärgi alla seades).

Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema. (Mt 13:33)

«Haputaigen» ei ole Piiblis, eriti Uues Testamendis, sugugi hea sõna. Jeesus manitseb oma jüngreid  hoiduma variseride, saduseride ja Heroodese haputaigna eest (Mt 16:6; Mk 8:15), selgitades, et Ta mõtleb selle all silmakirjalikkust (Lk 12:1). 

Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: «Miks sa mu nõnda oled teinud?» (Rm 9:20)

Umbes neli aastat tagasi ütles Trieri katoliku piiskop Stephan Ackermann ühes intervjuus väga tõsised ja märkitabavad sõnad, mis ei kehti mitte ainult Saksamaal, vaid ka siin, Eestis, ja peaksid panema järele mõtlema kõiki kristlasi:

Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui Ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. (5Ms 32:36)

Nagu väga tihti, nii tuleb ka selle salmi juures tõdeda, et eestikeelne tõlge ei pruugi siin olla päris täpne või vähemalt mitte kõige õnnestunum. Pole ka lihtne pakkuda midagi paremat, kuna enamus autoriteetseid pühakirjatõlkeid on läinud selle salmi puhul üsna erinevat teed.

Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. (Js 62:1)

Rooma martüroloogiumis ehk igapäevases märtrite ja teiste pühakute tegude, iseäranis aga nende surma – või nagu martüroloogium ise väga sageli ütleb, igavesse ellu sündimise – lugude kirjelduses, seisab 18. jaanuari kohta muuhulgas:

Ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks. (1Ms 9:15)

Olen tihti kuulnud küsimust, miks Piiblis on nii palju vägivalda. Või laiemalt: miks religiooniga kaasneb nii palju vägivalda? Sageli korratakse kulunud käibetõde, et usk, s.t erinevad usundid ja usulised eriarvamused, on toonud maailma ajaloos endaga kaasa kõige rohkem sõdu ja tapmist.