Mõtisklused

Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega! (Sk 3:4)

Aeg-ajalt tuleb vist igaühel ette päevi, mil kõik näib nässu minevat. Mil ebameeldivused kuhjuvad üksteise otsa, iga järgmine toob kaasa terve tosina (või koguni leegioni) uusi ning viimaks ei ole muud kui, nutumaik kurgus, maha istuda, pea käte vahele võtta ja oodata, millal see päev küll lõpeb, et saaks viimaks ometi puhta lehega uuesti alustada.

«Issand, Sinu käes on kõik mu ajad!» (Ps 31:16)

Kui olin laps, olid jõulu- ja aastavahetuse aeg minu jaoks alati midagi väga oodatut, samal ajal aga ka täis kummalisi vastuolusid või vähemalt miskit lapsele lõpuni mõistetamatut.

Ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad, et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed. (Ps 102:20-21)

Inimese mälu on kummaline, kas pole? Vahel näeme kurja vaeva, et tuletada meelde, mida me hetk tagasi teha tahtsime, teinekord jälle ei suuda me kuidagi unustada mõnd juhust oma elust, mida ei oleks meie arvates parem üldse tohtinud olemas olla.

«Kes sa siis oled?» (Jh 1:22) 

Advendiajal, mida tavakõnepruugis nimetatakse enamasti jõuluootuse, kirikus aga Issanda tulemise ajaks, on kombeks süüdata vastavalt sellele, mitmenda pühapäevaga on tegemist, järjest üks küünal rohkem. Küünlad peaksid olema advendiaja liturgilisele värvile vastavalt violetsed – kõik peale kolmanda pühapäeva oma, mille värviks on roosa.

«Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.» (Lk 17:24)

Üks mitmete autorite, muuhulgas ka Victor Hugo poolt jutustatud lugu kõneleb sellest, kuidas prantsuse astronoom Pierre-Simon de Laplace tutvustanud Napoleonile oma teooriat päikesesüsteemi tekkest ning vastanud keisri küsimusele, milline koht on selles teoorias Jumalal, järgmiselt: «Sire, seda hüpoteesi mul vaja ei ole.»

Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama! (Lk 19:40)

Nagu väga sageli, on ka nende Jeesuse sõnade tõlkimisel erinevaid võimalusi, millest üks võiks olla selline: «Ma ütlen teile: kui need oleksid sunnitud vaikima, hakkaksid kivid karjuma!»