Mõtisklused

«Issand, ma tahan Sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!» – «Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!» (Lk 9:61-62)

Õigupoolest ei seisa püha Luuka evangeeliumi kreekakeelses originaaltekstis siinkohal sõnu «ma tahan», vaid tegemist on tuleviku vormiga verbist «järgnema» või «järgima». «Ma järgnen Sulle kindlasti» – just nii ütleb too meile tundmatu mees Jeesusele. Grammatiline tulevik ei tähista siin millegi määramatuks ajaks edasi lükkamist, vaid justnimelt kindlust – see väljendab midagi, mis on kindlasti toimumas.

Jeesus ütles oma jüngritele: «Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.» (Mt 16:24)

Matteuse evangeeliumi 16. peatükk on täis mitmesuguseid seoseid ja isegi sõnademängu. See algab Jeesuse proovilepanemisega variseride ja saduseride poolt – nad esitavad Talle nõudmise, et Ta näitaks neile mõne tunnustähe taevast. Jeesus vastab selle peale: «See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, ja temale ei anta muud tähte kui prohvet Joona täht!» Ning apostel lisab sugugi mitte lootust sisendavad sõnad: «Ja Ta jättis nad maha ning läks ära.» (Mt 16:4)

Seda armu on Ta rohkesti välja valanud meie üle kõige tarkuse ja mõistusega, kui Ta meile tegi teatavaks oma tahtmise saladuse oma hea meele kohaselt, nõnda nagu Ta seda eneses oli kavatsenud, aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja mis on maa peal, Temas, kelles meiegi oleme saanud pärijaiks, kes selleks enne oleme määratud selle kavatsust mööda, kes kõik teeb oma tahtmise nõu järgi, et me oleksime Tema au kiituseks.(Ef 1:8-12)

Ka tänapäeval, selles oma arvates täiskasvanud, paljude kriitiliste mõtlejate sõnul aga hoopis järjest lapsikumaks muutuvas maailmas, kõnelevad inimesed üsna sageli saatusest.

Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust. (Jh 3:17.19)

Kiriku ajalooline liturgiline tava, mis kahtlemata rajaneb Pühakirjal, on olnud päeva alguse arvestamine mitte koidikust (ja veelgi vähem südaööst, nagu tänapäeval kombeks), vaid õhtust, päikeseloojangust.

…et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu Tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi… (Ef 1:17-18)

On üks saksa teoloog, keda ma ikka ja jälle loen, aga kellega mul on üsna kummaline suhe: kord ma nagu mõistaksin teda, siis jälle ei taipa ma mitte kuidagi, mida ta ikkagi päriselt mõtleb või taotleb.

«Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad!» (Lk 11:13)

Sattusin lugema kahte uudislugu, üsna vastandlikku, end mõnes mõttes siiski sarnast. Mõlemad kõnelesid paljude aastate tagustest sündmustest, mis on, kumbki omal viisil, pakkunud taas kõneainet meie päevil.