Mõtisklused

Alates 13. sajandist on Kolmainupühale järgneval neljapäeval peetud Kristuse pühima Ihu (ja Vere) püha. Issand ütleb: "Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi." (Jh 6:51.56-57)

Jumal läkitas oma Poja maailma, et maailm võiks Tema läbi elada. Jumala igavene Poeg on astunud pühima Kolmainsuse rüpest, Isa sülest või rinna najalt (vrd Jh 1:18) - õigupoolest Isa südamest - inimeste maailma. Ta on astunud inimkonna südamesse - või õigemini: saanud inimkonna südameks, uueks inimeseks, uueks Aadamaks (vrd 1Kr 15).

Kas Kolmainupüha juhtmõtteks sobiks Hb 13:3: "Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!"

Kuigi see võib tunduda esmapilgul justkui asjasse mittepuutuvana - on ju see kirjasõna öeldud mitte niivõrd õpetuse, kuivõrd manitsusena (püsida isade õpetuses) - aitab see kirjasõna siiski üllatavalt hästi süveneda pühima Kolmainsuse saladustesse.

Nimi Jeesus Kristus ei tähista siinkohal mitte ainult Jumala Poja maist elu ja tegevust, vaid Teda kui tõelist Jumalat enne kõiki aegu, kes on Neitsist sündides võtnud omaks ka meie inimliku loomuse ning jäänud jäädavalt nii tõeliseks Jumalaks kui tõeliseks inimeseks (ka see 'tõeline inimene’'omab kahte tahku: üks viitab Tema suhtele Jumalaga, kes Ta on samal ajal, kui Ta on inimene; teine aga kõneleb omapärasel kombel meist, sellest, et meie ei ole veel tõelised inimesed, vaid võime nendeks saada ainult Tema läbi ja Temas).

Muidugi kasutab Pühakiri Jumalast kõneldes ka ema kujundit. "Teie lapsi kantakse kätel ja hellitatakse põlvedel. Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid," kinnitab Issand prohvet Jesaja suu läbi kõneldes (Js 66:12-13).

Siiski väldib Piibel Jumala otsesõnu emaks nimetamist. Seda kindlasti teadlikult: keskkonnas, milles Iisraeli ümbritsesid erinevaid ema-jumalaid kummardavad religioonid, oli hädavajalik rõhutada Jumala absoluutset teistsugusust ja teispoolsust - seda, et kõik olev on küll Tema poolt, aga Temast "väljaspool", Temast erinevana loodud, suveräänse tahteaktiga eimillestki, aga mitte Temast välja voolanud, otsekui emast sündinud.

Tõsi, Iisrael öeldakse olevat Jumala sünnitatud, seda enamasti etteheitena Jumala rahva truudusetusele (5Ms 32:18: "Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu."), ent see on teine asi - ja siingi ei nimetata Jumalat emaks.

 Jeesuse taevaminemisel ütlesid inglid seda jälginud jüngritele: "See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite Teda taevasse minevat." (Ap 1:11)

Küsimus ei ole siinkohal mitte niivõrd taevasse minemise viisis, justkui tähendaks "samal kombel" seda, et Jeesus peaks tingimata tulema koos pilvega - kuigi Ta ise nimetab seda oma tagasitulekust kõneldes (Mt 24:30; Mk 14:62; Lk 21:27). Pigem peavad inglid silmas seda, et Jeesus tuleb tagasi samasugusena, nagu jüngrid nägid Teda pärast ülestõusmist ja Tema taevasseminekul.

Milles see "samasugusus" seisneb? Miks see on üldse tähtis? Aga sellepärast, et meile kinnitatakse siin, et Jeesus säilitas nii surnuist üles tõustes kui ka taevasse minnes oma inimliku loomuse. Ta on tõeline Jumal enne kõiki aegu, igavesest igavesti, ja inimene alates Püha Vaimu läbi lihaks saamisest Neitsi Maarja üsas ning inimlapsena sündimisest. Ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene jäädavalt.

Rogate! - Palvetage!

Jeesus ütles oma jüngritele: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda Ta annab teile minu nimel." (Jh 16:23)

Austria teoloog ja jutlustaja Sigismund von Storchenau vaatleb neid sõnu ladinakeelse tõlke alusel nii:

"Jeesus Kristus kinnitab meile siin vandetõotusega, et meie palvet võetakse kuulda alati, kui me esiteks "midagi", teiseks "Isalt", kolmandaks "Tema nimel", neljandaks "palume". Need on hea palve omadused."