Mõtisklused

"Kas Ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen!" ütles Jeesuse poolt tervendatud pime mees variseridele, kes süüdistasid Jeesust hingamispäeva käsu rikkumises (Jh 9:25).

Kuigi endise pimeda vastus variseridele on teravmeelne - ja tema hoiak Jeesuse suhtes kindlasti õigem ja õiglasem kui nende oma -, on ta neile mõnes mõttes palju lähemal, kui meile esmapilgul tundub. Lähemal seeläbi, et ta on Jeesusest - vähemalt esialgu - üsna sama kaugel kui variserid. Ja tema positiivsem suhtumine Jeesusesse ei lähtu mitte sellest, et ta tunneb Jeesust ning hoolib Temast, vaid sellest, et Jeesus on teinud midagi, millest tal on isiklikult kasu, mis läheb talle isiklikult korda.

"Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad." (Ef 5:15-16)

Inimestena elame oma elu just nii, nagu me elame, ja tavaliselt me ei taha, et keegi meile ütleks, kuidas me elama peaksime.

Vahel on see aga vajalik. Ja vahel on see koguni nii vajalik, et me oleme valmis seda ka ise tunnistama. Ja mõnikord on see isegi nii vajalik, et me oleme valmis selle järele kisendama.

Teises Makkabite raamatus räägitakse vagast Eleasarist, üheksakümneaastasest eakast ja auväärsest mehest, keda paganad tahtsid sundida sööma sealiha, et ta tunnistaks nõnda kuninga käsu tähtsamaks Jumala Seadusest (2Mak 6:18-31). Kui Eleasar keeldus, ei püütud teda esialgu vägisi sundida, vaid hea ja kavalusega meelitada. Tema tagakiusajad andsid talle nõu lasta tuua liha, mida ta tohtis süüa ja mida ta ise valmistaks, seejuures teeseldes, et ta sööb kuninga poolt kästud ohvriliha. Eleasar vastas: "Meie elueale ei ole ju sünnis silmakirjatseda, et paljud nooremad ei arvaks: üheksakümneaastane Eleasar on läinud paganausku!" (2Mak 6:24)

Preester Rein Õunapuu ütleb Ristitee mõtisklustes: "Nii väike on samm tagakiusatu olukorrast oma tagakiusajate tagakiusajani."

Mis on meie ülesanne lahkunuid teele saates, kirikuna ja vaimulikena matusetalitust läbi viies?

Mis on üldse kiriku ülesanne?

4. septembri BBC raadiosaates "Thought for the Day" (Mõte tänaseks päevaks) arutleb Cambridge’i Püha Benedictuse kiriku vaimulik Angela Tilby põhjuste üle, miks üks Cambridge’i kuulsamaid pubisid "The Eagle" on välja suremas. Vastus paistab talle olevat selles, et pubid ei ole tänapäeval enam need, mis nad olid varem: nad ei ole enam kõikidele, vaid suunatud erinevatele, ent paraku tihtipeale kitsastele huvigruppidele.

12. sajandil elanud püha Bernard Clairvaux’st ütleb, et on olemas kahesugune armastus: tegude armastus ja südame armastus. Esimene on antud inimesele kui käsk, ülesanne, mida ta peab täitma, et olla oma kutsumuse, oma inimeseksolemise, oma jumalanäolisuse vääriline. Teine aga kingitakse talle Jumala poolt puhtast armust; see ei ole inimese teene ega tema oma teha, vaid üksnes Jumala and - ja sellest teisest sõltub õigupoolest ka see, kas inimene on suuteline esimeseks, tegude armastuseks.

Neid kahte armastuse liiki kohtame ka Evangeeliumis, näiteks Marta ja Maarja loos (Lk 10:38-42). Marta armastab tegudega, ta teenib nii, et on sellest täielikult haaratud - ja kurnatud. Ta teenib nagu perenaine, nagu see, kellele on palju antud ja kellelt seetõttu ka palju nõutakse (Lk 12:48). Nimi Marta tähendabki perenaine, või õigupoolest emand.

Iga aasta adarikuu (meie veebruar-märts) neljateistkümnendal ja viieteistkümnendal päeval peavad juudid puurimipüha. Estri raamatus nimetatakse seda päevadeks ja kuuks, mil juudid said rahu oma vaenlastest ning nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks (Est 9:22). Selle püha oluliseks osaks oli üksteisele piduroogade läkitamine ning vaestele andide jagamine.

Johannese evangeeliumis nimetatakse seda lihtsalt "juutide pühaks" (Jh 5:1). See oligi kõige otsesemalt juutide püha, kuna seda peeti selle mälestuseks, kuidas tänu Jumala armule ja  kuninganna Estri vaprusele ning eneseohverdusele oli juudi rahvas pääsenud hävitamisest.