Advendiaja kolmas pühapäev kannab nime Gaudete - rõõmustage. Nagu tavaliselt, on nimi pärit selle päeva missa traditsioonilistest algussalmidest: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!" (Fl 4:4)
Kui vaatame, mille üle apostel meid rõõmustama kutsub, siis võime näha kolmekordset põhjust tõeliseks rõõmuks.
Esimene on rõõm selle üle, et Issand on ligidal ning meil ei ole põhjust muretsemiseks. Me ei pea muretsema ei ajalike ega igaveste asjade pärast, sest nii ühed kui teised on Tema käes ja Ta hoolib meist, tunneb meie vajadusi ning täidab need oma armulist tahtmist mööda. Veelgi enam: kõiges, mis võikski meile muret valmistada, küllastab Ta meid oma püha rahuga, ülemaga kui kogu mõistmine, ja hoiab meid Kristuses Jeesuses.
"Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: "Ennäe, siin!" või "Seal!", sest ennäe, Jumala riik on teie seas!" (Lk 17:20-24)
Õigeusu kirikus algab advendiaeg - või jõulupaast, nagu seda seal tegelikult nimetatakse - paar nädalat varem kui lääne traditsiooni järgi, nimelt 15. novembril. Tõsi, läänekirikus on olemas Ambrosiuse riitus, mille järgi advent võib alata veelgi varem: mardipäevale (11. november) järgneval pühapäeval.
"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan." (Ilm 3:20)
See koputus võib olla väga erinev. Ja teinekord väga õrn, vaevukuuldav. Või koguni kuuldamatu.
"Sa ei ole külm ega kuum," heidab Issand ette Laodikeia kogudusele (Ilm 3:15). Võib-olla see ongi põhjuseks mitte kuulda koputust. Või mitte näha Issanda jalajälgi Tema loodus. Mitte kuulda Tema Sõna häält. Mitte märgata Tema palet oma ligimestes.
Ja Temal oli Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: Kuningate Kuningas ja isandate Issand. (Ilm 19:16)
Kirikuaasta viimasel pühapäeval meenutatakse lahkunuid ja mõtiskletakse igaviku üle: seda päeva nimetataksegi surnute mälestuspühaks ja igavikupühapäevaks.
Ent eeskätt mõeldakse sel päeval Temale, kes on valitseja nii elu ja surma kui ka igaviku üle. Apostel Paulus kirjutab: "Nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad Tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp, kui Ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest Tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased Tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm." (1Kr 15:22-26)
"Elavad edasi needki, kes pattu teevad; need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad." (Ml 3:15)
Prohvet Jesaja raamatus tõotab Issand: "Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid!" (Js 66:13) Aga mis siis, kui ema ei tröösti? Kui ema jätab oma lapse maha - näiteks 5-kuuse imikuna? Ja ilmub uuesti välja tema sünnipäeval nii umbes 30-40 aastat hiljem?
"Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall." (Ilm 21:22)
Kui Jeesus enne oma kannatamist ja ristisurma koos jüngritega mööda Jeruusalemma käis, ütles Ta neile kord pühakoja kohta: "Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!" (Mt 24:2) Tegemist oli ajalooliste sündmuste ettekuulutamisega, mida vanades lauluraamatutes kirjeldatakse kui "Jeruusalemma linna hirmsat ärarikkumist, mis nelikümmend aastat pärast Kristuse taevaminemist on sündinud."
Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018
Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee
Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus