Mõtisklused

Vanal ajal tähistati Kristuse ilmumise pühal korraga kolme evangeeliumisündmust: hommikumaa tarkade külaskäiku Jeesuslapse juurde, Issanda ristimist ja Jeesuse esimest imetegu Kaana pulmas. Sellest tunnistab tänapäevalgi imeilus salm Ilmumispüha hommikupalves: "Täna kihlatakse Kirik taevasele peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid."

Just nii, nagu mees ja naine saavad üheks abielus, saavad ristimises üheks inimene ja Kristus, ning Kristuses Jumal ja inimene. Apostel Paulus ütleb: "Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud." (Gl 3:27) Jeesuses Kristuses on Jumala arm ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11), Temas on kõik inimesed kutsutud Jumala juurde ning Temaga üheks saama. Nii võib kogu Jeesuse tulemist siia maailma ja olemist siin ja meie tulevikku koos Temaga võrrelda suure pulmapeoga - Ta teeb seda ka ise, öeldes, et Ta on nagu peigmees inimeste keskel (Mk 2:19-20) ning võrreldes Jumala riiki pulmadega. Talle pulmadest on juttu ka Ilmutusraamatus (Ilm 19).

Issand viis Aabrami õue ning ütles: "Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!" Ja Ta ütles temale: "Nõnda saab olema sinu sugu." (1Ms 15:5)

Taevatähed, mida Jumal Aabramil vaadata ja üle lugeda käskis, pidid sellele lastetule vanamehele näitama, kui rohkearvuline saab olema tema järeltulev sugu. Taevatähed olid Aabramile lootuse ja julgustuse märgiks – just selles, milles Aabram kõige enam lootust ja julgustust vajas, kuna tal ei olnud poega, pärijat. Mõelda: sa unistad ühestainsast pojast ja pead seda unistust täitumatuks; nii lootusetult täitumatuks, et sa ei julge seda isegi Jumalalt paluda. Ja siis kutsub Jumal sind välja ning näitab, et Ta teab ja mõistab, mida sa igatsed, millest sa unistad. Ainult et Ta ei anna sulle mitte ühtainust poega, vaid loendamatu hulga järeltulijaid. Annab nii, nagu Jumalale Tema ülirikkuses kohane.

Jeesus on võtnud omaks liha ja vere, et surma kaudu kõrvaldada see, kellel on võimus surma üle, see tähendab kurat, ja vabastada need, kes surmahirmu tõttu olid kogu eluaja orjapõlves. (Hb 2:14-15)

Filmis "Griffin & Phoenix" kohtuvad mees ja naine, kes mõlemad põevad vähki, ent ei tea seda esialgu teineteise kohta. Neil on jäänud elada umbes aasta. Loomulikult otsivad nad seoses oma haiguse ja peatse surmaga vastuseid – algul kumbki omaette, hiljem üheskoos. Tundub, et vastust ei ole – kuni filmi lõpuni, mil nad taipavad, et vastus on siiski olemas: teineteisega koos olemises, teineteise toetamises, armastuses, mis neile on kingitud. See ongi tõeline elu.

Jõuluaja esimesel pühapäeval mõeldakse Pühale Perekonnale: Maarjale, Joosepile ja Jeesusele. Omaaegses keskkonnas üsna kummaline perekond, kuna enamasti oli lapsi rohkem. Veelgi kummalisem oli muidugi selle ühegi lapse saamiselugu, aga selle üksikajadest ei teadnud tollal esialgu kuigi paljud.

Kuigi Jeesus tuli "väljastpoolt", sündis Ta ometi ajalukku. Inimeseks saades võttis Ta enda peale ka selle koorma, mida võiksime nimetada esivanemate päranduseks. Või õigemini: sündides Maarja pojana ning olles Joosepi poolt täiesti omaks tunnistatud kasupoeg, sai ta päranduseks ka nende esivanemad. Päranduseks, mis ei erinenud karvavõrdki sellest koormast, mille Ta võttis enda peale ennast Jordanis ristida lastes ("Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!" - Jh 1:29) või siis, kui Ta kandis "ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika" (Jh 19:17).

"Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mk 10:45)

Läänemaailma üheks populaarsemaks jõululauluks on kujunenud briti popduo Wham! 1984. aasta hitt "Last Christmas", mille algusread on järgmised: "Last Christmas, I gave you my heart / But the very next day, You gave it away." - "Viimastel jõuludel ma andsin sulle oma südame, ent juba järgmisel päeval andsid sa selle ära."

Vene kirjaniku Vladimir Iljaševitši sõnul on käesoleva aasta 5. detsembril surnud patriarh Aleksius II silmapaistvaim Eestis sündinud isik. Ilmselt pole põhjust algatada selleteemalist vaidlust ega hakata koostama edetabelit. Siiski tasub meenutada veel üht õigeusuvaimulikku, kes on sündinud Eestis ja saavutanud teoloogi ning õpetajana üleilmse kuulsuse: see on 25 aastat tagasi, 13. detsembril 1983. aastal, igavikku lahkunud isa Aleksander Schmemann.

Ühel viimastest jumalateenistustest, millel Aleksander Schmemann osales - ta oli siis juba väga haige -, olla ta istunud, suutmata võidelda pisaratega, mis mööda tema palet alla voolasid. Kui liturgial osalevad vaimulikud tema poole pöördusid, ütles ta häbelikult naeratades: "See on lihtsalt nõrkusest. Minul ei ole pisarate armuandi nagu pühakutel." Selgituseks: kirikuisad on Püha Vaimu poolt kingitud pisarate andi võrrelnud ristimisega, pidades silmas seda, et Jumal uuendab inimeses oma Püha Vaimu läbi teatud viisil ristimise armu, mis saab temas "igavesse ellu voolavaks allikaks" (Jh 4:14).